Eesti jalgpalli kõrgliiga ehk Premium liiga hooaeg on sisuliselt poole peal – pärast väikest koondise- ja jaanipausi alustatakse taas mängudega teisipäeval, 27. juunil ning kuna algav voor on järjekorras 18., saabki sellega juba ühele poole hooaja esimene pool. Paras aeg vahekokkuvõtete tegemiseks!

Millised mõtted, tähelepanekud ja nopped saame hooaja esimesest poolest kaasa võtta?

1. Läbi aegade kõige tasavägisem hooaeg, vähemalt tabeli keskel

Selle punkti juures kannab väga suurt raskust see osa, mis järgneb komale: „vähemalt tabeli keskel“. Kuidas muidu saaks tasavägiseks nimetada hooaega, kus teise ja kolmanda koha meeskondade punktivahe on… (kontrollib märkmeid) 16 punkti? Õnneks ei ole teistelt eest ära rebinud vaid üks, vaid kaks meeskonda, mis annab natuke lootust, et ehk ei otsustata vähemalt tiitliheitlust tänavu juba septembrikuuks ära. Küll aga paistab olevat täiesti ettearvamatu see, mis toimub kolmandast kohast üheksandani – seal on seitse meeskonda vaid üheksa punkti sees. Väga uhked hooaja algused teinud Tallinna Kalev ja Pärnu Vaprus on küll endiselt eurokohtade heitluses kogu täiega sees, kuid arvestades seda, et nii Nõmme Kalju kui Paide Linnameeskond paistavad olevat jalgu lõpuks alla saamas ja ei ole punktide mõttes Kalevist-Vaprusest sugugi kaugel, tundub vähetõenäoline (aga mitte sugugi võimatu!), et emb-kumb neist esinelikusse murraks.

Igatahes on tabeli keskmine osa venitatud tänavu väga mõnusalt pikaks ning ette teada tulemustega kohtumisi sisuliselt enam ei ole – selle parimaks näiteks oli tabeli viimase Harju JK Laagri võit FCI Levadia üle, kusjuures tol hetkel oli tegemist tabeli viimase ja esimese duelliga, kus Harju ei olnud veel hooaja jooksul mitte ühtegi mängu võitnud, Levadia aga ei olnud mitte ühtegi mängu kaotanud!

2. Tabeli tagumine ots on juurde pannud

Kuigi võib väita, et tabeli tipud on teinud võrreldes mõne aasta tagusega väikese sammu tagasi – nii FC Flora kui FCI Levadia koosseisud on näiteks mälestusväärse 2021. aastaga võrreldes selgelt grammikese nõrgemad -, saab sisuliselt sama kindlalt ka väita, et suur osa tabeli tagumistest meeskondadest on ka juurde pannud. Kui välja arvata liiga uustulnuk Harju JK Laagri, kes on tulemuste poolest (mänguliselt isegi mitte nii väga) pisut ansamblist välja langenud, siis ülejäänud meeskonnad on teinud sammu profijalgpalli suunas – suuri äravajumisi, väga tujutuid mänge ja muud taolist tuleb sisse haruharva ning nagu ka eelmisest punktis välja tõime, on kõik meeskonnad konkurentsis ja mängus sees. Eriti hästi tuleb see välja Pärnu Vapruse puhul, kes on selgelt kahe hooaja vahel teinud läbi kõige suurema positiivse muutuse – eelmiste aastate peksupoisist on tänavu saanud tõsiseltvõetav vastane, kes on vähem kui poole hooajaga teeninud täna kaks korda rohkem punkte kui mullu kogu hooajaga.

3. Kuhu on jäänud väravad?

Enam ei ole tegu väga väikese valimi või millegi taolisega – meil on sisuliselt poole hooaja peal täpselt kolm meeskonda, kes on suutnud lüüa rohkem väravaid kui neil on kirjas mängitud mänge – need on Flora (17 mängu, 44 väravat), Levadia (17 mängu, 33 väravat) ja Nõmme Kalju (17 mängu, 20 väravat). Kõik (jah, KÕIK!) teised meeskonnad on löönud kas sama palju väravaid kui nad on pidanud mänge (Vaprus, Kuressaare) või on keskmiselt löönud vähem kui ühe värava mängu kohta. Väga kvaliteetseid ründemeeskondi hetkel Premium liigast lihtsalt palju ei leia.

4. Kes tuleb parimaks väravakütiks?

See punkt sobib hästi eelmisele jätkuks – kuna meil ei ole esile kerkinud väga vägevaid ründemeeskondi, ei ole ka väravaküttide osas asi sugugi kiita. Selliseid väravamasinaid nagu viimastel aastatel on olnud näiteks Zakaria Beglarišvili, Rauno Sappinen või Erik Sorga, hetkel Premium liigas lihtsalt ei mängi. Väravaküttide tabeli esikohta jagavad hetkel kaheksa tabamusega Ernest Agyiri, Sergei Zenjov ja Tristan Koskor, kuid kui välja arvata Agyiri hooaja algus, ei saaks ühegi nende kohta öelda, et nad oleksid sel hooajal olnud värava ees eriti kuumad või pidurdamatud. Järgmised mehed tulevad tabelis juba viie ja nelja väravaga…

Kõik see meenutab natuke 2010. aastat, kui Sander Post naasis suvel Hollandi esiliigast laenult FC Florasse ning tuli vaid hooaja teises pooles kaasa tehes lõpuks hooaja parimaks väravakütiks. Kui mõni klubi sarnase klassiga lükke suudaks sel suvel teha, ei oleks ju sugugi välistatud, et selle hooaja parim väravakütt polegi veel tänavu Premium liigas platsil käinud?

5. Publikarvude kõver selgelt ülespoole

Kuna tänavune hooaeg peetakse olukorras, kus koroonapandeemia ei ole enam õnneks üldse jututeema, saame ka publikuarvudest rääkides seda teha enam igasuguste tärnide ja klausliteta – on, nagu on! Õnneks on haruldaselt tasavägine hooaeg ka selles osas teinud mõnusa kummarduse jalgpallile ning tänavuse hooaja publikunumbrite kõver on selgelt ülespoole – veel enne seda, kui kätte on jõudnud südasuvi, on keskmine publikuarv juba 338 inimest, mis on omajagu suurem kui eelmisel hooajal kokku (300) – kui õigupoolest võrrelda näitajaid eelmise aasta sama ajaga, on kasv lausa 33 protsenti. Kõik see annab lootust, et näeme Premium liiga läbi aegade kõige külastatavamat hooaega – 2019. aastal jäi keskmine publikunumber lõpuks 364 inimeseni, aga tänavu on sama hooga jätkates ehk isegi võimalik 400 ründamine.