Autoralli MM-sarja hooaeg hakkab juba lõppema ning võrreldes eelmiste aastatega on tänavu WRC sari muutunud väga palju. Betsafe’i blogi toob 2022. aasta autoralli MM-sarja kohta välja kõik kõige olulisema info: uuendused, ajakava, osalejad ja muud uudised!

MM-sarja punktiseis: Hyundaist lahkumist kinnitanud Tänak liigub teise koha suunas

Koht	Sõitja	Punktid
1.	Kalle Rovanperä	255
2.	Ott Tänak	187
3.	Thierry Neuville	166
4.	Elfyn Evans	124
5.	Takamoto Katsuta	106
6.	Sébastien Ogier	85
7.	Craig Breen	79
8.	Dani Sordo	60
9.	Esapekka Lappi	58
10.	Gus Greensmith	36

Koht	Meeskond	Punktid
1.	Toyota	503
2.	Hyundai	410
3.	M-Sport	238
4.	Toyota NG	122

Rally1 ajastu: hübriidmootorid WRC-s

Sellest on nüüdseks juba viis aastat, kui 2017. aasta alguses tutvustati maailmale uhiuusi WRC autosid. Sõitjate jaoks oli nende autode tulek mõnes mõttes kui unistuse täitumine: need autod pakkusid varasemast suuremat jõudu ja samal ajal püsisid ka tee küljes. Mõnes mõttes oli tõepoolest tegu kuldse põlvkonnaga: tagasi vaadates oli tegu tõeliselt hästi õnnestunud regulatsioonidega ja ikooniliste autodega, mis pakkusid viie aasta jooksul omajagu vaatemängu, põnevust, ülitihedaid võitlusi rallivõitude nimel ja eestlastele ka tohutult rõõmu Ott Tänaku edu ja 2019. aasta maailmameistritiitli näol.

Tänavusest aastast on MM-sarjas kasutusel aga uued autod, mida ei nimetata isegi enam WRC-autodeks – see ajastu on nüüdseks läbi. Uus masinaklass kannab nime Rally1 ning see tähistab MM-sarja üleminekut hübriidajastule, millest on viimastel aastatel väga palju räägitud. Kuigi suurema osa ajast sõidavad uued ralliautod endiselt bensiini jõul, siis ülesõitudel ning teatud kohtadel ka katsete peal on sõitjatel võimalik ka elektri jõul liikuda – kui ülesõitude ajal saab auto ümber lülitada ka täielikule elektrirežiimile (ning mõnes kohas lausa tuleb seda teha), siis katsete ajal on asi pisut keerulisem: pidurdamiste ajal saab sõitja elektrimootori akut laadida ning seda seejärel oma äranägemise järgi katse peal ära kasutada. Sealjuures tuleb see oma äranägemine paika panna enne katsele minekut, sest auto aju ehk ECU tuleb selle lisajõu kasutamiseks varem täpselt ette ära seadistada. Kõige suuremat efekti annab see muidugi sirgete peal, kus varasemate WRC autodega võrreldes tuleb hobujõude kõvasti juurde, mis tähendab, et kiirendus on uutel masinatel varasemast parem. Lisajõudu saab hübriidmootorist 134 hobujõu jagu, mida on päris arvestatav hulk. Hübriidmootorit puudutavad regulatsioonid külmutati kolmeks aastaks, mis tähendab, et selle aja jooksul seda kulude kokkuhoiu huvides edasi ei arendata.

Miinuspoole peale jääb aga võrreldes eelmise põlvkonna masinatega auto käitumine kurvides: auto tagaosas paiknev hübriidmootor kaalub koos vajalike vedelikega umbes 100 kilogrammi, mis tähendab, et auto on selle võrra raskem ning „kurvides laisem“, nagu Ott Tänak eelmisel aastal ühes Betsafe’i blogi intervjuus välja tõi. Sisuliselt võrdub see sellega, kui varasemale autole oleks taha lisatud neli varurehvi korraga. Suurem raskus auto taga tähendab mõistagi ka seda, et varasemaga võrreldes on auto alajuhitavam. Uued regulatsioonid puudutavad ka aerodünaamikat: seal on varasemaga võrreldes võimalusi pisut maha tõmmatud, et kulusid kokku hoida ning niivõrd peeneid detaile kui varasemate WRC autode puhul pole vähemalt lähitulevikus oodata.

Sõitjate osas suuri muudatusi pole

Kui tavaliselt on kahe hooaja vaheline aeg ka mitmetele WRC sõitjatele tihedaks ajaks, sest harjuda tuleb uue auto ja uue võistkonnaga, siis tänavu on sõitjate osas tiimivahetusi olnud sisuliselt minimaalselt. Olulisemad liikumised, liitumised ja märksõnad on siinkohal aga välja toodud.

• Sébastien Ogier otsustas kaheksanda MM-tiitli järel aktiivsest tiitliheitlusest loobuda ning osaleb Toyota ridades üksikutel rallidel. Kõikide tiitlite puhul tema kaardilugejaks olnud Julien Ingrassia otsustas aga karjääri lõpetada, mistõttu istub Ogier’ kõrvale uus nimi: viimati Eric Camillile kaarti lugenud Benjamin Veillas.
• Viimasel kolmel hooajal üksikutel rallidel Hyundai ridades sõitnud Craig Breen vahetas meeskonda ning on nüüd M-Spordi esinumber, tehes kaasa kogu MM-hooaja.
• Viimased poolteist hooaega sisuliselt WRC-st eemal olnud Esapekka Lappi alustab uut hooaega tagasi Toyota meeskonnas, kus ta viimati sõitis 2018. aastal.
• Üheksakordne maailmameister Sébastien Loeb osaleb M-Spordi autoga Monte Carlo rallil, kusjuures tema kõrvale istub legendaarse Daniel Elena asemel 50-aastane prantslanna Isabelle Galmiche.

Hyundai segane seis

Kui eelmise hooaja eel said rallisõbrad arutada selle üle, mis saab ja mis võib saada M-Spordist, mis oli rahalistes raskustes ning ei palganud endale ka ühtegi tiitlipretendendist sõitjat, siis tänavu paistab M-Spordi olukord tunduvalt etem: kuulduste järgi alustasid nad kõige varem uue aasta auto arendustööd ning on ilmselt sellega ka kõige rohkem tegeleda saanud. Sõitjate osas ei ole M-Sport endiselt tähti taevast alla toonud – Sébastien Loeb on küll vägev nimi, kuid tema teeb kaasa ainult mõne üksiku ralli; Craig Breeni näol on neil olemas küll hea tasemega sõitja, kuid ka tema ei ole varasematel aastatel suutnud kõige suuremas mängus kaasa lüüa. Samas paistab nende üldine olukord olevat päris hea ning erinevalt eelmisest aastast võiks neilt oodata ka vähemalt rallivõitude ja katsevõitude nimel kõva heitlemist.

M-Spordi asemel on mõneti ootamatult küsimärgid tekkinud hoopis Hyundai meeskonna kohale, mis Eesti rallisõpradele muidugi ei kipu meeldima. Juba eelmise aasta alguses jäi toonase tiimipealiku Andrea Adamo jutust mulje, et tehase poolt tulnud ebaselgete signaalide tõttu ei ole uue aasta masinat veel arendama hakatud ning kui seda aasta lõpus viimaks tegema hakati, said need tööd kiirelt väga suure hoobi: Thierry Neuville’i väga raske avarii lõhkus ainsa šassii, mis meeskonnal kasutada oli. Kõigele lisaks otsustas senine tiimiboss Andrea Adamo mõneti ootamatult vastu võtta uued väljakutsed, mistõttu on vähemalt jaanuari alguse seisuga Hyundai endiselt ilma tiimijuhita.

Kui võrrelda mainitud kahe tiimi ajajoont, tuleb erinevus väga teravalt välja: Hyundai andis teada, et jätkab WRC-sarjas ka pärast 2021. aastat 12 päeva pärast seda, kui M-Sport oli juba oma 2022. aasta autot esimest korda testinud. Hyundai esimese testisõiduni jäi sellest ajast veel enam kui kaks kuud…

Hyundai trumbiks on aga Christian Loriaux – endine Subaru ja M-Spordi superinsener, kelle Hyundai eelmisel aastal enda ridadesse meelitas. Ott Tänakut tuntakse samuti kui suurepärast auto arendajat ja testijat. Ehk saab kõik siiski korda? Samas on raske mööda vaadata tõsiasjast, et M-Sport ja ka Toyota on Hyundaist saanud uue auto arendamisel varem startida ning rohkem tööd teha, mis võib aasta esimesel poolel ka vabalt tulemustes kajastuda.

Samal ajal on huvitav jälgida, kelle valivad Hyundai Lõuna-Koreas asuvad pomod uueks tiimibossiks. Adamo stiil oli väga konkreetne: sportlik edu ja iseäranis meeskonna edu tulid alati esimesena. Kahe meeskondliku MM-tiitli kõrval ei suudetud aga ühtegi individuaalset tiitlit kätte saada.

Hooaja avaetapp Monte Carlos näitas ära, et Hyundai kohal ei ole murepilved niisama – kõikidel Hyundai autodel oli nädalavahetuse jooksul päris palju probleeme ning kamba peale saadi lõpuks kirja vaid üksainus katsevõit. Lisaks kiiruse puudumisele jõudis ka finišisse lõpuks vaid üks kolmest Hyundaist.

Mullusest üks ralli rohkem – aga mitte Põhja-Iirimaa

Kui 2021. aastal sõideti WRC sarjas kokku 12 MM-rallit, siis nüüd on plaanide järgi WRC-sari naasmas 13-etapilise hooaja juurde – 13 rallit sõideti viimati 2018. aastal, kuid aasta hiljem, Ott Tänakule tiitli toonud hooajal oli esialgses kavas koguni 14 etappi.

Võrreldes eelmise hooajaga on oma koha kalendris säilitanud Monte Carlo, Horvaatia, Portugal, Sardiinia, Keenia, Eesti, Soome, Kreeka ja Kataloonia etapid, tagasi kalendris on Rootsi talveralli, Uus-Meremaa etapp ja Jaapani ralli. Rootsi ja Jaapani etapid olid mäletatavasti esialgu kavas ka mullu, ent koroonaviiruse pandeemia tõttu otsustati mõlemad lõpuks tühistada ja asendada teiste rallidega – Rootsi asemel kihutati lumel Soome põhjaosas, Jaapani ralli asemel võõrustas hooaja viimast etappi teist aastat järjest Monza linn Itaalias.

Eelmisel aastal sõidetud etappidest ei ole seekord kavas neidsamu Arktika rallit ja Monza rallit, aga lisaks neile oli esialgu kalendrist välja jäänud ka Belgia asfaldiralli, mille asemel oli esialgu korraldajatel kavas korraldada Suurbritannia etapp – aga mitte mudases Walesis, vaid hoopis Põhja-Iirimaa asfaltteedel. Pisut enne hooaja algust anti aga teada, et vajalike kokkulepeteni lõpuks siiski ei jõutud ning Põhja-Iirimaa etapi osas alustatakse tööd 2023. aasta nimel. Selle asemel saab kolmandat aastat järjest asendusrallina oma võimaluse Belgia asfaldietapp.

WRC 2022 ajakava:

1. Monte Carlo ralli (20.-23. jaanuar, asfalt/lumi)

Traditsiooniline hooaja avapauk keerulistel ja käänulistel mägiteedel. Jäised ja lumised asfaltteed tähendavad seda, et ainult gaas põhjas sõita ei saa – võidab see, kes suudab sõita sõita kiirelt, aga selle juures ka autot säästa ja mitte eksida. See on üks vähestest MM-etappidest, mida on viimasel ajal igal aastal sõidetud ning mida pole Ott Tänak veel võitnud – ta tuli seal küll aastatel 2017-2019 alati poodiumile, kuid parimaks jäi 2018. aasta teine koht. 2020. aastal tegi Tänak seal aga suure avarii. Tavaliselt on selle etapi suursoosikuks Sébastien Ogier, kes on pärit sealtsamast Gapi linna ümbrusest, kus suur osa rallist sõidetakse.

Esikolmik: 1. Loeb, 2. Ogier, 3. Breen

See oli mingis mõttes lausa sümboolne, et aastal 2022 ja uuel hübriidautode ajastul domineerivad esimest MM-rallit ikka ja jälle need mehed, kes seda vaat et viimased 20 aastat on teinud. Kohalikud mehed Sébastien Ogier ja Sébastien Loeb olid küll mõlemad esimest korda stardis uute kaardilugejatega, kuid näitasid testikatsest alates parimat minekut. Viimase päeva alguses küll tundus, et paarikümnesekundilise edu sisse saanud Ogier liigub kindla rallivõidu poole, kuid õnnetu rehvipurunemine eelviimasel katsel mängis supervõimaluse kätte hoopis 47aastasele Loebile, kellest sai WRC-ajaloo vanim etapivõitja. Ott Tänaku ebaõnnerada Monte Carlos jätkus: kolmandat aastat järjest ei teeninud eestlane sealt mitte ühtegi punkti. Seekord kukutas ta kõrgest mängust laupäevane rehvipurunemine ja sellest järgmisel katsel tehtud väike avarii, mille tõttu otsustati rallit lõpuni mitte sõita, et järgmiseks etapiks pisut vigane mootor välja vahetada.

2. Rootsi ralli (24.-27. veebruar, lumi)

Rootsi lumeralli on kavas endiselt Torsby ümbruses, kus on viimastel aastatel lumega pisut kehvasti olnud – eelmisel aastal liigutati koroonapiirangute tõttu etapp üldse Soome, kuid enne seda on mitu korda olnud probleeme sellega, et vähene lume kogus ei lase rallit ettenähtud mahus ära pidada. Loodetavasti on lumega sel talvel kõik hästi ning etapp saab üle tüki aja sobivates oludes toimuda. 2019. aastal suutis Tänak oma tiitlihooajal Rootsi ralli võita.

Esikolmik: 1. Rovanperä, 2. Neuville, 3. Lappi

Rootsi etapi eel olid ka paljud Eesti rallisõbrad närvilised: Hyundaid ei suutnud hooaja esimesel etapil Monte Carlos näidata ei kiirust ega vastupidavust, mistõttu oli suur küsimärk selle kohal, kuidas Tänaku tiim lumerallil hakkama saab – lumi on ju teadupoolest olnud Tänaku trumbiks. Õnneks tuli kohe ralli alguses välja, et varasemad kartused olid üle paisutatud – Hyundaid suutsid kiiruse poolest suures mängus püsida ja ka ralli võidu nimel heidelda.

Reedesel päeval tabas Ott Tänakut aga taas ebaõnn: pärast üht väga head katset süttis tema autos hübriidtehnoloogia punane tuli ning tehnika eest vastutav kompanii helistas sõitjale ja ütles, et ta peab katkestama, sest jätkamine ei ole ohutu. Hoolduses saadi aga asjad korda ning nii laupäeval kui pühapäeval näitas Tänak taas head minekut, võites ka pühapäevase punktikatse.

Ralli võit läks aga soomlasele Kalle Rovanperäle, kes edestas Thierry Neuville’i lõpuks 20 ja Esapekka Lappit 33 sekundiga. Punktikatse võiduga sai ka Tänak hooaja esimesed MM-punktid tabelisse.

3. Horvaatia ralli (21.-24. aprill, asfalt)

Horvaatia ralli oli mullu MM-sarjas uustulnuka rollis – selles riigis polnud varem MM-etappi korraldatud. Pealinnas Zagrebis asuva keskusega etapp tuli aga juba 2021. aastal mõnusalt vaatemänguline ning uhke: käänulised asfaltteed Balkani poolsaarel meelitasid enda äärde väga suuri rahvahulki ning seda olukorras, kus tegelikult ei olnud koroonapiirangute tõttu publik lubatud! Pisut meenutas see Korsika rallit, mida enam MM-kavas ei ole.

Esikolmik: 1. Rovanperä, 2. Tänak, 3. Neuville

Horvaatia ralli eel olid suured küsimärgid Hyundai meeste kohal – hooaja esimene asfaldietapp Monte Carlos vihjas, et suurde mängu nad tõusta ei suuda. Õnneks näitas ralli ise midagi muud – kuigi puhta kiiruse poolest ei suutnud nad taaskord Toyotadele vastu saada, suutsid nii Ott Tänak kui Thierry Neuville suuremaid äpardusi ja eksimusi vältida. Neuville’i puhul on seda muidugi natuke palju öeldud, sest lisaks vahepeal saadud päris pirakale ajatrahvile lõpetas ta ralli mitme katkise rehvi ja puuduva raadiosidega, aga siiski kolmandana…

Kiiruse poolest oli Kalle Rovanperä kogu ralli vältel selge kuningas, kuid ootamatult suutis eelviimase kiiruskatsega Ott Tänak võidumängu tagasi tõusta – seda õige rehvivaliku tõttu, sest tema ilmamees oli täpsem kui teistel ning soovitas katseks märja ilma rehvid alla panna. See liigutus aitas Tänakul võrreldes Rovanperäga lausa pool minutit tagasi võtta ning õhkõrna eduga ka liidriks tõusta, kuid punktikatsel näitas Rovanperä omakorda jälle ülivõimsat minekut ning noppis rallivõidu lõpuks 4,3 sekundiga endale. Kahele Hyundaile läksid ülejäänud kohad poodiumil, parima M-Spordi mehena oli Craig Breen neljas. Tippsõitjatest ebaõnnestusid nii Esapekka Lappi kui ka Elfyn Evans – juba ralli esimesel katsel tegi Lappi avarii, Evansit tabas aga rehvipurunemine.

4. Portugali ralli (19.-22. mai, kruus)

Öeldakse, et just Portugali ralliga algab MM-sari „tõeliselt“ – eelmised etapid on pigem erilised ja spetsiifilistes tingimustes, Portugali etapiga algab aga ka tänavu pikk kruusarallide seeria. 2019. aastal õnnestus Ott Tänakul see ralli võita.

Esikolmik: 1. Rovanperä, 2. Evans, 3. Sordo

Portugali ralli oli selle hooaja esimene kruusaralli ning sellel jätkus Toyotade ülemvõim – kuigi võis loota, et uus teekate segab pisut kaarte, olid jõudude vahekorrad laias laastus siiski varasemaga võrreldes sarnased ning kui reede esimeses pooles püsisid tipus sõitjad suhteliselt väikeste vahedega koos, siis reede õhtupoolikuga hakkasid vahed kärisema ja seda just Toyota duo Kalle Rovanperä – Elfyn Evansi kasuks, kes suutsid suuremaid probleeme vältida ja puhtalt sõita. Nii Ott Tänak kui Thierry Neuville olid puhta kiiruse poolest esikolmikumängus sees, ent Tänakut tabasid õnnetult kaks rehvipurunemist, Neuville’i autol olid aga probleemid purunenud väntvõlliga.

Õnn ei saatnud ka kogenud maailmameistreid – nii Sébastien Loeb kui Sébastien Ogier pidid reedel katkestama ning langesid seetõttu suurest mängust. Laupäev ja pühapäev suures plaanis enam suuri korrektiive ei teinud – ralli pikimal katsel tõusis Kalle Rovanperä liidriks ning hoidis eduseisu lõpuni välja, võites ka punktikatse. Reedest kaotust tagasi tegema asunud Ott Tänak piirdus lõpuks kuuenda koha ja punktikatse kolmanda kohaga.

5. Sardiinia ralli (2.-5. juuni, kruus)

Itaalia etapp toimub Sardiinia saarel ning tavaliselt päris kuumades oludes – juunikuised temperatuurid ja kuiv kruus ei ole lihtne kombinatsioon. 2020. aastal liigutati Sardiinia etapp koroonakriisi tõttu suvest sügisesse, aga seekord on sealne etapp leidnud taas oma tavapärase koha hiliskevadel/varasuvel. Just seal sai Ott Tänak 2017. aastal oma esimese MM-ralli võidu.

Esikolmik: 1. Tänak, 2. Breen, 3. Sordo

Viimaks ometi! Hoolimata sellest, et vaid kaks nädalat tagasi toimunud kruusarallil olid Hyundaid Toyotadest tugevalt maas, oli Sardiinia etapp edukas eelkõige Hyundai meeskonnale ning ka Ott Tänakule, kes suutis probleeme vältida, samal ajal ka kiiruskatsete võite noppida ning enam kui aastase pausi järel taas võitjana poodiumi kõrgeimale astmele sammuda. Seda hoolimata sellest, et testikatsel süttis nende auto mootoriruumis väike tulekahju, mille mehed ise kiirelt kustutada suutsid ning sellega suuremat kahju vältisid.

Rajapuhastamise efekti tõttu langesid juba reedel suurest mängust MM-sarja esimese otsa mehed – liider Kalle Rovanperä lõpetas ralli lõpuks viiendana, punktikatse võitnud Thierry Neuville langes reedel suurest mängust tehniliste probleemide tõttu.

6. Safari ralli (23.-26. juuni, kruus)

Mullu 19-aastase vaheaja järel MM-sarja naasnud Safari ralli on ilmselt rallisõprade jaoks üks aasta põnevamaid nädalavahetusi. Kui varasemalt nägi Safari ralli ette seda, et sõideti avalike ja avatud teede peal teiste liiklejate ja loomade vahel, siis nüüd on Safari etappi moderniseeritud ning oma ülesehituselt tuttavamat laadi. Võib aga kindel olla, et ootamatusi seal juhtub. Safari etapp pidi kalendrisse naasma juba 2020. aastal, kuid siis jäi see koroonapandeemia tõttu ära.

Esikolmik: 1. Rovanperä, 2. Evans, 3. Katsuta

Safari ralli eel võis loota, et võit Sardiinias aitab Ott Tänaku hooajale uue hingamise sisse puhuda ja märgib mõnes mõttes uut algust, kuid reaalsus oli lõpuks risti vastupidine. Samal ajal kui lausa neli Toyota sõitjat suutsid suuremaid probleeme vältida ning veeresid turvaliselt finišisse, kimbutas Tänakut ja tema Hyundaid üks mure teise järel. Juba reedesel päeval murdus ootamatult Tänaku käigukang, mistõttu pidi ta loova lahendusena kasutama autos olnud vahendeid, et käiku vahetada. Sellega hädad aga ei piirdunud – erinevate tehniliste probleemide tõttu pidi Tänak katkestama nii laupäeval kui pühapäeval, mis tähendas, et tal ei olnud isegi punktikatselt võimalik lisa hankida. Ajaloolise nelikvõidu said lõpuks Toyota sõitjad, kusjuures Kalle Rovanperä järjekordne rallivõit tähendab seda, et sisuliselt poole hooaja peal on ta mäekõrgune MM-tiitlisoosik.

7. Eesti ralli (14.-17. juuli, kruus)

2020. aasta koroonakriis avas võimaluse ning Rally Estonia korraldajad kasutasid selle hiilgavalt ära, tuues ootamatult Eestisse läbi aegade esimese MM-ralli. Kõik sujus suurepäraselt ning seda nii korralduslikus kui sportlikus mõttes: Ott Tänak näitas koduradadel suurepärast minekut ning võttis publiku rõõmuks ilusa võidu. 2021. aastal enam sportlikus mõttes nii hästi ei läinud – Tänaku varajane katkestamine vajutas rallile pitseri, Lõuna-Eesti künklikud ja kiired kruusateed sarnanevad pisut Soome ralli pakutavatele.

Esikolmik: 1. Rovanperä, 2. Evans, 3. Tänak

Ka Eesti etapp kulges sarnases taktis nagu senine hooaeg tervikuna: Toyotade kiirusele teised vastu ei saanud ning vankumatult MM-tiitli poole purjetav Kalle Rovanperä võttis suuremate küsimuste ja probleemideta järjekordse etapivõidu, olles vaieldamatult etapi kiireim sõitja. Hoolimata sellest, et tegu oli kiire ralliga, kippusid vahed puhta sõiduga pikaks venima: teise koha saanud Elfyn Evans kaotas Rovanperäle lõpuks minutiga, poodiumi kolmanda koha hõivanud Ott Tänak peaaegu kahe minutiga. Sealjuures sai Tänak kogu etapi kihutada suuremate probleemideta – murekoht peitus seekord aga Hyundai autos tervikuna, mis ei pakkunud säärast kiirust, millega oleks saanud võrdses konkurentsis Toyotadele kandadele astuda. Viimase osa rallist sai kolmandas kohas kinni olnud Tänak sisuliselt teha testitööd Soome ralliks.

8. Soome ralli (4.-7. august, kruus)

Soome ralli on MM-sarja üks ikoonilisemaid etappe: tuhande järve ralli, nagu seda vahepeal nimetati, on MM-sarja kõige kiirem kruusaralli. Suured hüpped, külg ees võetavad kurvid ning muu pöörane võrdubki Jyväskylä etapiga. Eelmisel aastal sõideti see etapp tavatult sügisel, aga nüüd on see naasnud oma tavapärasele kohale augusti esimesel nädalavahetusel. Ott Tänakule need kiired teed sobivad – 2018. ja 2019. aastal tuli just tema seal võitjaks, aga seda Toyota roolis.

Esikolmik: 1. Tänak, 2. Rovanperä, 3. Lappi

Soome rallil tegi Ott Tänak oma hooaja kõige muljetavaldavama esituse – võiduni jõudis ta ka Sardiinias, kuid Soome ralli eel oli vähe neid, kes päriselt Tänaku võitu uskusid. On ju tegu hooaja valitseja Toyota koduradadega! Ott Tänak haaras aga ralli juhtohjad juba avapäeval ning ei andnudki neid lõpuni välja käest ära, kuigi vahe Kalle Rovanperäga oli pidevalt väga väike ning jäi ralli lõpuks vaid 6,8 sekundit. Suurtest probleemidest Tänaku Hyundai seekord pääses ning eestlane näitas kohe, milleks ta sellisel juhul võimeline on. Kalle Rovanperä eest Soome ralli võitmine on aastal 2022 väga kõva sõna!

9. Belgia ralli (18.-21. august, asfalt)

Belgia ralli lisati MM-kalendrisse viimasena – esimeses järjekorras lootsid MM-sarja korraldajad selle ajavahemiku täita Põhja-Iirimaal toimuma pidanud asfaldiralliga, kuid sealsete võimudega ei suudetud lõpuks sobivat kokkulepet saavutada, mistõttu pöörduti taas varuvariandi ehk Belgia ralli poole. Teist aastat järjest toimuv etapp viib sõitjad Belgia kenadele asfaltteedele, kus mullu triumfeeris kodupubliku rõõmuks Thierry Neuville.

Esikolmik: 1. Tänak, 2. Evans, 3. Lappi

Belgia rallit iseloomustasid paljuski kõrges mängus olnud meeste avariid: avapäeval tegi suure avarii juba teisel katsel MM-sarja üldliider Kalle Rovanperä, laupäeva eelviimasel katsel tegi aga avarii Thierry Neuville – mõlemad mehed olid õnnetuse hetkel ralli liidriks. Konkurentide eksimused kasutas suurepäraselt ära Ott Tänak, kes kirus jätkuvalt, et ei suuda autoga päris ühist keelt leida ning head tunnetust kätte saada, kuid võttis hoolimata sellest teise järjestikuse etapivõidu, tõrjudes viimasel päeval Elfyn Evansi rünnakud. Kui Soome rallil jäi Tänaku edu teise koha saanud Rovanperä ees 6,8 sekundit, siis Belgias edestas Tänak Evansit lõpuks vaid 5,0 sekundiga!

10. Akropolise ralli (8.-11. september, kruus)

Mullu seitsmeaastase pausi järel MM-kalendrisse naasnud Akropolise ralli on üks MM-sarja karmimaid võistlusi – peamiselt kitsastel ja kivistel mägistel teedel toimuv etapp on traditsiooniliselt olnud autode jaoks üks keerulisemaid ja nõudlikumaid. Puhta kiiruse kõrval on siin väga oluline ka oskus autot säästa.

Esikolmik: 1. Neuville, 2. Tänak, 3. Sordo

Kuigi Akropolise ralli teed on mõnekümne aasta tagusega võrreldes tunduvalt puhtamad ja mitte enam nii kivised ja autodele kurnavad, osutus seekordne Kreeka etapp siiski päris paljudele sõitjatele väga keeruliseks. Üksteise järel langesid avariide või tehniliste probleemide tõttu tippkonkurentsist mitmed ässad ning 2022. aasta hooajale ebatavalisel kombel jäid lõpuks esikolmikusõelale vaid kolm… Hyundaid! Oma hooaja esimese võidu noppis Thierry Neuville, kellele ei andnud meeskond kummalisel moel käsku viimasel päeval Ott Tänak endast mööda lasta – erinevalt belglasest oleks kolmas järjestikune rallivõit Tänaku MM-tiitli lootusi veel tugevamalt elus hoidnud, sest Kalle Rovanperä kogus punktilisa vaid punktikatselt. Neljas järjestikune poodiumikoht kergitas aga Tänakut Rovanperäle veel märksa lähemale, kuid 53-punktilise vahe tagasi tegemiseks on jäänud veel vaid kolm MM-rallit.

11. Uus-Meremaa ralli (29. september – 2. oktoober, kruus)

Uus-Meremaa teedest räägitakse suisa legende: maalilised vaated, fantastilised kaldega kurvid ja looklevad teed on sellised, mis sõitjatele ja ka fännidele tohutult meeldivad – isegi soomlased on tunnistanud, et sealsed teed on oma sõidumõnu ja mängulisuse poolest Jyväskylä omade konkurendid. Viimati käis MM-sari Uus-Meremaal 2012. aastal ning kümneaastase vahe järel ollakse viimaks maakera kuklapoolel tagasi.

Esikolmik: 1. Rovanperä, 2. Ogier, 3. Tänak

Noorel soomlasel Kalle Rovanperäl oli võimalik Uus-Meremaal oma esimene MM-tiitel kindlustada ning hoolimata sellest, et mõned viimased etapid olid tal aia taha läinud, suutis ta seda teha stiilselt – hooaja kuues rallivõit ja neljas täielik maksimum (võit ka punktikatsel) ei jätnud Ott Tänakule enam lootusi teda punktiarvestuses kinni püüda. Tänak tuli küll viiendat rallit järjest poodiumikohale ning kindlustas teist kohta punktitabelis, kuid see on vaid väikeseks lohutuseks.

12. Kataloonia ralli (20.-23. oktoober, asfalt)

Veel enne seda, kui rallikarussell põikab hooaja viimaseks etapiks kaugele Aasiasse, sõidetakse viimane etapp Euroopa pinnal oktoobri keskel Kataloonias. Kui pikki aastaid sõideti Kataloonia rallit hübriidrallina, kus ühel päeval kihutati kruusal ja teisel asfaldil, siis kulude kokkuhoiu mõttes piirdub Kataloonia etapp alates eelmisest hooajast vaid ühe teekattega, milleks valiti sealsed väga hea pidamisega musta värvi asfaltteed. Tehniline, aga samas kiire ralli nõuab rehvidelt väga palju ning sõitjad peavad autot, rehve ja teekatet usaldama rohkem kui mõnel teisel rallil.

Esikolmik: 1. Ogier, 2. Neuville, 3. Rovanperä

Kataloonia rallil sai oma hooaja esimese võidu kirja Sébastien Ogier, kes aitas koos kolmandale kohale tulnud Kalle Rovanperäga Toyotal ka võistkondliku MM-tiitli kindlustada. Ott Tänakul olid taas väikesed tehnilised mured ning seekord neljandast kohast enamat ta ei suutnud, kuigi vahe Ogier’ga jäi lõpuks alla minuti. Ralli lõpu järel teatas aga Tänak, et lahkub Hyundaist.

13. Jaapani ralli (10.-13. november, asfalt)

Jaapani asfaldiralli pidi hooajale piduliku punkti panema juba eelmisel kahel korral, kuid mõlemal puhul jäi see etapp koroonakriisi hammaste vahele. Kui selle sajandi esimesel kümnendil kihutasid WRC autod Jaapanis kruusateedel, siis nüüd on Jaapani ralli keskus viidud Nagoyasse, kus on kavas huvitav ja põnev asfaldietapp.

Kes MM-karussellil kaasa löövad?

2021. aastal teenisid vähemalt ühe MM-punkti lausa 33 sõitjat ja 40 kaardilugejat. Kõiki neid ei hakka me siinkohal mõistagi välja tooma, sest suure osa sellest nimekirjast moodustasid WRC2 ja WRC3 sõitjad, kes mõnel etapil esikümne tagumisse otsa mahtusid – ent need meeskonnad, sõitjad ja kaardilugejad, kes sõidavad hooajal Rally1 autodega, toome siin välja küll!

HYUNDAI SHELL MOBIS WORLD RALLY TEAM

Baas: Alzenau, Saksamaa
MM-sarjas alates: 2014
Tiimijuht: ?

Esimest korda lõi Hyundai WRC auto aasta 1999, kui ralliautoks ehitati ümber nende mudel Accent. Hyundai World Rally Team debüteeris MM-sarjas 2000. aastal Rootsis, esimest korda jõuti esikümnesse samal aastal Argentinas, kui Alister McRae ja Kenneth Eriksson tulid vastavalt seitsmendaks ja kaheksandaks. Järgmisel aastal tuldi välja veelgi uuendatud autoga, kuid toonasele suurele neljale tootjale (Ford, Mitsubishi, Peugeot ja Subaru) vastu ei saadud. Kuigi 2002. aastal palgati sõitjaks legendaarne Juha Kankkunen, ei suutnud temagi kivist vett välja pigistada ning 2003. aasta lõpus pani Hyundai WRC tiim pillid kotti.

Möödus üheksa aastat, enne kui 2012. aastal teatati, et Hyundai naaseb alates 2014. aastast tagasi WRC-sarja. Tiimi liidriks palgati toona vaid 25-aastane belglane Thierry Neuville, kusjuures praeguseks võib tema ja Hyundai vahele sisuliselt võrdusmärgi tõmmata, sest Neuville on Hyundaiga sõitnud algusest peale ja sõidab ka edasi. Lisaks Neuville’ile sõitsid 2014. aastal Hyundaiga veel Dani Sordo, Juho Hänninen, Chris Atkinson, Bryan Bouffier ja Hayden Paddon. Samal aastal tulid kohe ka esimesed õnnestumised: Neuville jõudis esmalt Mehhiko rallil poodiumile ning võttis Saksamaa rallil, mis on sisuliselt Hyundai koduralli, ka esimese võidu.

Hoolimata sellest, et pidevalt on oldud väga lähedal, ei ole veel ükski sõitja Hyundaiga individuaalselt maailmameistriks tulnud. Neuville tuli aastatel 2016-2019 neljal hooajal järjest teiseks, jäädes esmalt alla Sébastien Ogier’le ning selle seeria viimasel hooajal Ott Tänakule. 2019. aastal võitis Hyundai aga esmakordselt võistkondliku maailmameistritiitli – karika, mida Hyundai suured juhid olid juba tükk aega pikisilmi oodanud. Sealjuures oli tegu karmikäelise tiimibossi Andrea Adamo esimese hooajaga – karismaatiline itaallane ei kartnud ralli-rallilt Hyundaid esindavas sõitjatekolmikus muudatusi teha ning lõpuks tõi säärane vangerdamine ka võidu. Meeskondliku MM-tiitlit korrati ka 2020. aastal, kusjuures seda olukorras, kus individuaalses arvestuses hõivasid paremusjärjestuse kaks esimest kohta Toyota sõitjad. 2021. aastal jäädi aga mõlemas arvestuses selgelt Toyotale alla.

2022. aastat alustab Hyundai olukorras, kus konkurentidega võrreldes on uut autot saadud vähem testida ning küsimärke on üleval palju – muuhulgas see, kes hakkab tiimibossiks, sest Adamo otsustas 2021. aasta hooaja järel meeskonnast lahkuda.

Sõitjad ja kaardilugejad:

2019. aastal Toyota roolis maailmameistriks tulnud Tänak ja Järveoja alustavad kolmandat hooaega Hyundai ridades ning on viimastel hooaegadel alati vähemalt aasta alguses tiitlisoosikute teravaimasse tippu kuulunud. Tänaku ülikiiret ja sõidujoone mõttes ökonoomset sõidustiili peavad paljud noored rallisõitjad eeskujuks ning samal ajal on Tänak viimasel ajal silma paistnud ka suhteliselt väheste sõiduvigadega – 2019. aasta tiitlihooaja läbis ta suuremate avariideta, aga 2020. aastal Hyundais rikkus Monte Carlo ülikarm väljasõit tema hooaja alguse. 2021. aasta läks aga erinevatel põhjustel totaalselt aia taha – kogu hooaja peale vaid ühe rallivõidu saanud Tänaku etapid nurjusid nii tehniliste probleemide, rehvipurunemiste kui sõiduvigade tõttu. Kas 2022 ja uued autod tähendavad uut algust ka Eesti ühele populaarsemale sportlasele?

Igavene teine – Mikko Hirvoneni saatus ähvardab hetkeseisuga ka Thierry Neuville’i, kes on MM-sarjas koguni viiel korral (sh vahepeal neli aastat järjest!) teiseks jäänud. Kas ta saab oma ihaldatud tiitli lõpuks kätte? Vahetult enne eelmise hooaja algust kaardilugejat vahetanud Neuville näitas, et see oluline muutus tema sõidule liiga suurt jälge ei jätnud ning kogu hooaega kaasa tegeva sõitjana alustab ta aastat selgelt tiitlimõtetega. Kas 2022 on viimaks Neuville’i aasta?

Mitu hooaega järjest on paljud konkurendid, kaasa arvatud Ott Tänak, rääkinud, et Dani Sordo on ilmselt maailma parim tiimisõitja – vähe vigu, alati stabiilselt tippkohtadel, kuid väga harva see kõige esimene. Sordo profiili ilmestab ilmselt kõige paremini tõsiasi, et ta on võitnud vaid kolm MM-rallit, kuid lausa 51 korral poodiumile jõudnud! Sordo jaoks on tipptasemel tegu viimase aastaga: ta on välja öelnud, et 2022 jääb talle profisõitjana viimaseks. Tema spetsialiteediks on pigem tehnilised ja keerulised rallid – kiiretel ja voolavatel teedel ta ennast hästi ei tunne ning seetõttu jätab need etapid vahele, jagades autot Oliver Solbergiga.

Kui su isa on maailmameister Petter Solberg, onu Henning Solberg ja ema Pernilla Solberg, siis ei olegi vist ju muud võimalust kui ise ka rallisõitjaks hakata? Koos Kalle Rovanperäga on Oliver Solbergi juba päris mitu aastat peetud WRC tulevikutegijateks ning senised märgid on igatahes näidanud, et noorel Solbergil sisu jagub: 2019. aastal ERC-sarjas võitis ta kohe oma debüütralli, samal aastal esimesel MM-etapil võitles ta R5 autoga omas klassis kohe katsevõitude peale, enne kui katkestama pidi. Muljetavaldava esituse pakkus ta ka 2021. aastal Arctic Rallyl, kus esimest korda WRC autoga MM-etapil osales ning lõpuks hea kiiruse juures seitsmenda koha teenis. Dani Sordo asemel Hyundai eest „kiiretel etappidel“ sõitev Solberg on selgelt tulevikutegija ning tänavu on tema jaoks esimene hooaeg, kus ta peab ka tiimile punkte tooma. Kaardilugejaks on tal endine Gus Greensmithi paariline Elliott Edmondson, kellega alustas Solberg koostööd 2021. aasta lõpus.

TOYOTA GAZOO RACING WORLD RALLY TEAM

Baasid: Jyväskylä, Soome; Peetri, Eesti
MM-sarjas alates: 2017
Tiimijuht: Jari-Matti Latvala

Toyota autod on WRC-sarjas kihutanud selle algusest peale – juba 1973. aastal, WRC ametlikul esimesel hooajal võideti ralli Toyota roolis. 1990. aastal tuli Carlos Sainz esimest korda sellega ka maailmameistriks, 1993. aastal võideti Toyota Celicaga ka võistkondlik MM-tiitel. 1999. aastal võitis Toyota võistkondliku MM-tiitli, kuid sama aasta lõpus otsustas tiim MM-sarjast taanduda.

Mõned aastad tagasi planeeris suurt tagasitulekut esialgu Toyota peakorter, kes plaanis oma jõududega Toyota Yarise mudeli järgi WRC auto valmis ehitada, kuid ühel hetkel anti ohjad üle Tommi Mäkinenile, kes tiimi baasi Jyväskylä lähistele ehitas ning 2017. aastal 18-aastase pausi järel Toyota taas MM-sarja tõi. Esimesel hooajal olid sõitjateks soomlased Jari-Matti Latvala, Juho Hänninen ja Esapekka Lappi. Edu ei tulnud kaua oodata – juba teisel rallil Rootsis võttis Latvala tuliuue auto debüütvõidu.

Toyota suurepärasest autost sai aimu ka toona veel M-Spordis lootusandva sõitja rollis olnud Ott Tänak, kes siirdus 2018. aasta hooajaks just Toyota ridadesse, tõusis hoobilt kõvaks tiitlinõudlejaks ning aitas samal aastal Toyota kohe ka võistkondlikuks maailmameistriks. Järgmisel aastal suutis ta ka individuaalse tiitli võita, ent otsustas seejärel meeskonnast lahkuda.

2020. aastal kohanes Toyota maailmameistri lahkumisega suurepäraselt: Tänaku asendajaks toodi legendaarne Sébastien Ogier, kes tuli kohe esimesel hooajal Toyota roolis individuaalseks maailmameistriks. Sealjuures edestas Ogier suhteliselt napilt, alles viimase etapiga Elfyn Evansit, kes oli samuti alles esimest hooaega Toyota roolis kihutamas ning oli kõigile üllatuslikult lühikese hooaja viimase etapi eel MM-tiitlis kinni, kuid tegi siis avarii. Hoolimata individuaalse arvestuse kaksikvõidust jäi Toyota 2020. aastal võistkondlikust tiitlist ilma.

2021. aastat alustas Toyota küll samade sõitjatega, kuid uute tuultega: võistkonna tagasi MM-sarja toonud Tommi Mäkinen otsustati Toyota juhtide poolt määrata hoopis Toyota mootorispordiosakonna nõunikuks, uueks tiimibossiks määrati aga ülikogenud sõitja Jari-Matti Latvala, kelle käe all nautis Toyota 2021. aastal suurt edu: individuaalses arvestuses nopiti kaksikvõit ning neljas koht, tiimide osas ei olnud neile aga vastast. Üliedukate aastate järel tuleb nüüd Toyotal, nagu ka teistel meeskondadel, kohaneda uute autode ja uute regulatsioonidega.

Sõitjad ja kaardilugejad:

Elfyn Evans oli tükk aega WRC-sarjas tipu lähedal, aga teda ei peetud päris tippsõitjaks. 2020. aastaks siirdus ta aga Toyotaasse ning oli koroonapandeemiast räsitud hooajal lõpuni välja tiitlivõitluses sees. 2021. aastal, mis kujunes etappide arvu poolest pikemaks ja igati tõsiseltvõetavaks, tõestas Evans aga, et toonane edu ei olnud juhus ning Toyota istumise alla saanuna ongi temast saanud tõsiseltvõetav pretendent meistritiitlile. Kahel aastal järjest teine koht MM-sarjas on juba väga arvestatav valuuta ja kogemus.

Rallimaailma suurim lapstäht. Kõige lootustandvamast noorest sõitjast läbi aegade sai 2022. aastal kõigi aegade noorim maailmameister. Tippsõitjast isa Harri eeskujul vaid mõneaastasena rooli taha istunud Kalle on sõitnud sisuliselt kogu oma senise elu – debüüthooaeg suure WRC roolis kujunes 2020. aastal võrdlemisi edukaks. Mullu lõpetas Rovanperä hooaja neljanda kohaga ning sai kirja ka esimesed etapivõidud – 2022. aastal haaras Rovanperä juba hooaja alguses Toyotas ja kogu MM-sarjas esisõitja rolli ning kindlustas kõigi aegade noorima sõitjana maailmameistritiitli juba kaks rallit enne hooaja lõppu.

Kaheksakordseks maailmameistriks tõusnud Ogier on parim rallisõitja pärast Sébastien Loebi – ilmselt on paljud selle väitega nõus. Ogier on sarnaselt Loebile tark sõitja, kes ei pruugi tihtipeale puhta kiirusega hiilata, kuid teab, millal tuleb gaas põhja vajutada ja millal mitte. Kõige kiirema auto istumise alla saanuna tuli ta 2020. ja 2021. aastal taas maailmameistriks, ent otsustas seejärel, et ei soovi enam kogu hooaega kaasa sõita. Eks ole näha, millistel etappidel Ogier täpsemalt kaasa lööb, aga igatahes tuleb tal seda teha uue kaardilugejaga – tema senine paarimees Julien Ingrassia otsustas karjääri lõpetada ning nii võttis Ogier uueks abiliseks endale kaasmaalase Benjamin Veillasi, kes oli senise karjääri jooksul kõige kõrgemal tasemel kaarti lugenud Eric Camillile. Ogier jagab 2022. aastal Toyota kolmandat autot Esapekka Lappiga.

Esapekka Lappi senine tähelend WRC-s oli väga ere, kuid väga üürike: 2017. aastal sai ta Toyotas võimaluse ning suutis juba oma teisel WRC autoga sõidetud MM-rallil kodustel Soome teedel üllatuslikult võidu võtta. Kuigi sellest tulenevalt oodati temast palju, ei ole ta senimaani suutnud toonast edu korrata, kuigi on vahepeal saanud kätt proovida ka Citroeni ja M-Spordi ridades. 2021. aasta sügisel sai Lappi Soome ralliks istumise alla Toyota ning näitas kiire sõidu ja neljanda kohaga, et heas autos on siiski tegu endiselt mehega, kes võiks rallivõitude nimel võidelda – seega on tema jaoks tegu väga olulise hooajaga, et tõestada, et temas on endiselt sisu MM-sarja tippkonkurentsis kaasa löömiseks.

Jaapani hetke kõige kõrgetasemelisem rallisõitja Katsuta alustas tegelikult ringrajamehena, võisteldes nii Jaapani Formula Challenge’i kui Jaapani Formula 3 sarjades vormelisõidus. Ühel hetkel hakkas Katsuta aga suuremat huvi tundma hoopis rallisõidu vastu ning Tommi Mäkinen võttis ta 2015. aastal oma tiiva alla, kust Katsuta Toyota noorte sõitjate programmi kaudu lõpuks WRC-sarja on välja jõudnud. WRC2 arvestuses võitis Katsuta üllatuslikult 2018. aastal Rootsi ralli ning 2020. aastaks anti talle palju võimalusi juba ka Toyota roolis WRC-sarjas, 2021. aastal tegi aga ühe erandiga kaasa täishooaja. Katsuta tõusu taga on paljuski ka eestlase Markko Märtini töö, kes on koos Mäkineniga olnud Katsuta üheks suuremaks abiliseks ja mentoriks. Uut hooaega alustab jaapanlane uue kaardilugejaga: senine paarimees Daniel Barritt sai 2021. aastal Eesti rallil vigastada ning tema asemel on sellest ajast saati seda tööd teinud Aaron Johnston. Katsuta sõidab sealjuures mitte Toyota põhitiimi, vaid hoopis arendustiimi sõitjana, seega ei kogu ta Toyotale võistkondlikke punkte.

M-SPORT FORD WORLD RALLY TEAM

Baas: Cumbria, Inglismaa
MM-sarjas alates: 1997
Tiimijuht: Rich Millener

Kuigi tegu on tegelikult Malcolm Wilsoni omanduses oleva eratiimiga, on M-Spordi ajalugu WRC-sarja praegustest osalistest selgelt kõige pikem ja järjepidevam. Juba 1979. aastal toonase rallisõitja Malcolm Wilsoni poolt loodud firma (esialgne nimetus oligi Malcolm Wilson Motorsport) on alates selle loomisest saati tegelenud ralliautode valmistamisega. MM-sarjas saabus selle suur läbilöök 1996. aasta lõpus, kui Ford otsustas, et nende ralliautode valmistamisega hakkab just nimelt M-Sport tegelema ning 1997. aastal debüteeriski Ford Escort WRC just nimelt M-Spordi tiimi nime alt. Kohe debüüthooajal saadi võidud kirja Kreeka ja Indoneesia etappidel (mõlemad Carlos Sainz) ning võistkondlikus arvestuses tulid teisele kohale. Lisaks Sainzile olid esimeses sõitjaterivistuses veel Armin Schwarz, Juha Kankkunen ja Angelo Medeghini.

Järgmisel aastal liitus tiimiga Colin McRae, kes tõi M-Spordile tuntust juurde, kuid esimest tiitlit tuli oodata 2006. aastani – siis aitasid Marcus Grönholm ja Mikko Hirvonen Fordi võistkondlikuks tiitlivõitjaks.

Suur läbimurre saabus M-Spordi jaoks, kes on ehk isegi rohkem tuntud noorte ja potentsiaalikate sõitjate kasvulavana, aga 2017. aastal – Volkswageni ootamatu lõpetamise järel hankis Wilson toona veel neljakordse maailmameistri Sébastien Ogier’ allkirja ning koostöö osutus imeliseks: kahe M-Spordis sõidetud hooajaga võitis Ogier kaks individuaalset maailmameistritiitlit ning esimesel aastal võitis M-Sport Ott Tänaku ja Elfyn Evansi kaasabiga ka meeskondliku karika.

Tänak ja Ogier otsustasid aga järjestikustel aastatel M-Spordist lahkuda ning nii jäigi tiim 2019. aastaks tiitlinõudlejatest ilma – seetõttu langesid oluliselt ka tulemused. 2020. aasta kulges M-Spordi jaoks rahapuuduse tõttu väga vaevaliselt, 2021. aastal liiguti aga sisuliselt säästurežiimil, kus rallivõitude nimel võidelda ei suudetud ning keskenduti pigem uue auto ehitamisele ja arendamisele. Nüüd saab hakata jälgima, kas see lähenemine toob ka edu.

Craig Breen ja Gus Greensmith peaksid nende ridades kaasa tegema täishooaja, Adrien Fourmaux’ ja Sébastien Loebi täpne graafik on veel selgumisel.

Sõitjad ja kaardilugejad:

31-aastane Breen edestas 2011. aastal WRC Academy sarjas ülinapilt eestlast Egon Kauri ning on nüüd juba teada-tuntud sõitja ka tipptasemel, kuigi suur läbimurre on tal endiselt veel tegemata. 2012. aastal juhtus Breenil ülitraagiline avarii, kui vastu teepiiret sõites hukkus tema toonane kaardilugeja Gareth Roberts. 2019. aasta jättis Breen peaaegu täies mahus vahele, ent sai siis jala Hyundai ukse vahele ning teenis 2022. aastaks lepingu M-Spordiga, kelle ridades peaks ta olema suhteliselt selge esisõitja. Kas M-Spordi uus auto on sedavõrd hea, et Breen suudab ka tiitli eest võidelda?

Gus Greensmithi peetakse rallimaailmas hetkel parimaks inglaseks, kuid paraku ei tundu, et temast oleks tulevikus tiitlinõudlejat. Head kiirust on ta küll mõnel korral näidanud, kuid liiga tihti lõppevad tema rallid avariidega, mis tihtipeale on just tema enda sõiduvigadest tingitud. Samas oli sarnane ka Ott Tänaku karjääri algus – kuid eestlase puhul oli kiirus kohe olemas, Greensmithil jääb teravast tipust veel tükk maad puudu. 2021. aastal tegi ta kaasa täishooaja, kuid stabiilsust ega head kiirust ei leidnud – parimaks sähvatuseks Safari ralli neljas koht, kuid punktitabelis jäi ta alla Dani Sordole ja Craig Breenile, kes kumbki ei teinud kaasa täishooaega, samuti Takamoto Katsutale, kes ühe etapi vahele jättis. Samas ei olnud ka M-Spordi auto eriti konkurentsivõimeline, millega võiks tema ebaedu teataval määral seletada. Uut hooaega alustab Greensmith uue kaardilugejaga – koostööd alustas ta Mads Östbergi ja Pontus Tidemandi endise kaardilugeja, kogenud rootslase Jonas Anderssoniga.

26-aastane Adrien Fourmaux on üks nendest sõitjatest, kes on WRC-sse välja jõudnud tänu Prantsusmaa autospordiliidu toetusele, mille abil ta 2019. aastal R5 autol MM-sarjas kaasa tegi. Kohe oma karjääri esimesel MM-rallil, 2019. aastal Monte Carlos tuli ta R5 autoga üllatuslikult kümnendale kohale. Teemu Sunineni loobumise tõttu sai ta 2021. aastal WRC-klassis ehk isegi ootamatult palju võimalusi, parimaks ralliks osutus Safari etapil saadud viies koht, kuid midagi väga erilist ei suutnud Fourmaux näidata. Tema kõrvale istub 29-aastane Alexandre Coria, kellega alustati koostööd 2021. aasta teises pooles.

Sébastien Loeb on mees, kes rallifännidele tutvustamist ei vaja. 2004. aastal Citroeni ridades esimest korda maailmameistriks kroonitud Loeb püsis MM-sarjas löömatu 2012. aastani, kuni andis teatepulga sisuliselt Sébastien Ogier’le edasi. Mõneaastase pausi järel, kus ta sisustas aega rallikrossi, ringrajasõidu ja Dakari ralliga, hakkas Loeb 2018. aastal taas pisut sagedamini WRC-sarjas kaasa lööma – samal aastal noppis ta Citroeni ridades Kataloonia rallil mälestusväärse ja emotsionaalse võidu. 2019. ja 2020. aastal tegi ta aga üksikud rallid kaasa hoopis Hyundai ridades, 2022. aastal istub ta oma karjääris aga esimest korda M-Spordi Fordi rooli, kelle ridades teeb kaasa vähemalt Monte Carlo rallil. Loebi pikaaegse kaardilugeja Daniel Elena lõpetamise järel istub Loebi kõrval pikalt tema esiautos tööd teinud Isabelle Galmiche.

WRC ajalugu

MM-sarjas on alates 1973. aastast kihutatud 33 erinevas riigis ning 45 aastaga on MM-tiitlini jõudnud 20 erinevat sõitjat üheksast erinevast riigist – nendes nimekirjades on olemas ka Eesti koos Ott Tänakuga. Miks 45 aastat, kuigi matemaatiliselt arvutades on hooaegu olnud kokku 49? Seetõttu, et esimestel aastatel jagati välja vaid meeskondlik tiitel.

Rekordilise üheksa meistritiitliga hoiab kõigi aegade parima sõitja tiitlit enda käes prantslane Sébastien Loeb, talle järgneb kaheksa tiitliga kaasmaalane Sébastien Ogier – kusjuures Loeb võitis oma tiitlid kõik järjest ning kohe pärast tema ajastut algas Ogier’ periood, kus tema võitis kuus tiitlit jutti! 15-aastane Sébastienide ajastu lõppes alles 2019. aastal Ott Tänaku võiduga, kuid sellele järgnes veel kaks Ogier’ tiitlit. Kaasmaalasele Loebile aga Ogier kandadele astuda ei kavatse – 2022. aastal ta enam kogu hooaega kaasa ei tee. Prantslastest on veel tiitli võitnud ka Didier Auriol.

18 tiitliga on Prantsusmaa ühtlasi kõige edukam riik, järgnevad Soome (14), Itaalia (3), Rootsi, Lääne-Saksamaa, Hispaania ja Suurbritannia (2), ühe tiitli on saanud Norra ja Eesti. Individuaalselt on Loebi ja Ogier’ järel veel mitu tiitlit võitnud Juha Kankkunen ja Tommi Mäkinen (mõlemad 4) ning Walter Röhrl, Miki Biaision, Carlos Sainz ja Marcus Grönholm (kõik 2). Ühe korra on tiitlini jõudnud seega 12 sportlast.

Võistkondlikus arvestuses on esikohal legendaarne Lancia, kes võitis aastatel 1974-1992 koguni kümme meistritiitlit. Järgnevad Citroen (8), Peugeot ja Toyota (5), Ford ja Volkswagen (4), Fiat ja Subaru (mõlemad 3), Audi ja Hyundai (2) ning Renault, Mitsubishi ja Talbot ühe tiitliga.