10 meeldejäävamat hetke Tokyo suvemängudest
Foto: TT
Tokyo OM on selleks korraks läbi saanud ning mõistagi on aeg kokkuvõteteks. Eestile jäi maailma suurimast linnast näppude vahele kaks medalit, aga sealjuures saime korraga juurde lausa neli olümpiavõitjat – mõlemad medalid tulid meile mängude esimestel päevadel vehklemissaalist, kus esmalt võitis Katrina Lehis epee individuaalvõistlusel pronksi ning seejärel tuli meie naiste epeenelik koosseisus Julia Beljajeva, Irina Embrich, Erika Kirpu ja Katrina Lehis vägeva ja emotsionaalse turniiri kulminatsiooniks olümpiavõitjateks.
Medalid medaliteks – millised hetked, saavutused, märgilised sündmused ja suured võidud jäävad meile Tokyo mänge meenutama?
10. Vaatemänguline debüütala
Kuigi paljude spordisõprade tähelepanu koondus mängude ajal ilmselt klassikalistele spordialadele, mida on ikka ja jälle vaadatud, tasus seekord pilk peale heita ka uutele aladele, mis varem olümpiakavasse kuulunud pole. 3×3 korvpallist veel räägime, aga paistis, et nii surfivõistlused kui ka rulavõistlused osutusid populaarseteks õnnestumisteks. Tõelise positiivse üllatajana paistis aga silma sportronimine: nii meeste kui naiste võistlus oli lõpuni välja pingeline ja see, mida need ämblikmehed ja -naised uskumatult keerulistel radadel näidata suutsid, oli lihtsalt imetlusväärne ja mis peamine – vaatemänguline. Telealana saab ronimist veel kindlasti pisut paremaks timmida, kuid kõik eeldused kolme aasta pärast Pariisis publikumagnet olla on olemas – juba on tekkinud ka ronimistähed, kel on sotsiaalmeedias väga suur jälgijaskond. Võib tekkida küsimus – miks ei ole see ala juba varem OM-kavasse kuulunud?
9. Publikuta mängud
Koroonapandeemiast tingitud olukorras oli väga pikalt lahtine, kas Tokyo mängud üldse toimuda saavad – kuigi Jaapanis oli olukord koroonarindel võrreldes mõne Euroopa riigiga suhteliselt kontrolli all, olid kohalikud elanikud suuresti nii suure võistluse korraldamise vastu. Lõpuks toimusid võistlused küll tühjadel areenidel, aga siiski toimusid – paljud sportlased said oma suured pingutused realiseerida ja võidetud medalite väärtus sellest ei lange, et kohapeal ei olnud fänne võite tunnistamas.
8. Lätlaste kuld korvpallis
Kui keegi oleks kakskümmend aastat tagasi öelnud, et Läti võidab olümpiakulla korvpallis, oleks see inimene ilmselt pikema jututa välja naerdud. Täpselt nii aga Tokyos läks – küll mitte traditsioonilises korvpallis, vaid hoopis OM-debüüdi teinud tänavakorvpallis ehk ametliku nimetusega 3×3 korvpallis, kus mäng toimub ühe korvi all, pisut kohendatud reeglitega ning kolm kolme vastu. Läti finaal venelaste vastu oli dramaatiline ning pingeline ning sisaldas ka endise Valga-Valka mängija Edgars Kruminši vigastust, kuid võit tuli ning ka meil oli lätlaste üle hea meel. 3×3 korvpall on kindlasti vaatemänguline, kuid vajab veel alana arenemist – praegu ei ole väga palju neid tippe, kes tegeleksid sellega profitasemel. Lätlased võtsid aga Tokyo juba mitu aastat tagasi selgelt sihikule ning tegid oma ära. Hea töö!
7. Dramaatiline finaal naiste jalgpallis
Kui meeste jalgpalliturniir on OM-idel tavapäraselt pigem kõrvaline võistlus, kus osalevad pisut kummalise koosseisuga noortekoondised, siis naiste seas on see endiselt aukohal ning olümpiakuld on võrreldav MM-tiitliga – kohal on kõik paremad. Seekord rändas kuld favoriitide USA ja Rootsi asemel hoopis Kanadale – sealjuures suutsid kanadalannad viimases kahes mängus just nimelt need kaks meeskonda alistada. Finaal Rootsi vastu läks penaltiseeriasse, mis osutus tõeliseks emotsioonide virvarriks: suuremal osal löökidest eksiti, Rootsi oli lausa kaks korda olukorras, kus sisselöödud penalti oleks neile kulla toonud, kuid kummalgi puhul ei pidanud närvid vastu. Lõpuks kuld Kanadale, teiste seas sai kirkaima medali kaela ka 38-aastane ründelegend Christine Sinclair, kes on 187 tabamusega koondisejalgpalli ajaloo parim väravakütt.
6. USA korvpallikoondis ongi haavatav
Kuigi USA mehed võitsid korvpallis neljanda olümpiakulla järjest, ei saa üle ega ümber sellest, et kunagised Dream Teami ajad paistavad lõplikult möödas olevat. Muu maailm on lihtsalt iga aastaga üha edasi arenenud ning kunagi valitsenud klassivahet on järk-järgult kinni nõelutud. Võib arvata, et suur roll selles on NBA globaliseerumisel ja mujalt pärit tähtmängijate esile kerkimisel: mõtleme kas või selle peale, et NBA lõppenud hooajal valiti kõige väärtuslikumaks mängijaks serblane Nikola Jokić, finaalis vedas oma tiimi võidule aga kreeklane Giannis Antetokounmpo. Kusjuures kumbki mees Tokyos ei mänginud, sest nende riik OM-ile ei pääsenud!
USA teekond kullani ei olnud sugugi roosiline: turniiri eel kaotati treeningkohtumised nii Nigeeriale kui Austraaliale, turniiri esimeses alagrupimängus Prantsusmaale. Olgugi et puudu olid mitmed superstaarid, oli koosseis tippmeeste poolest siiski piisavalt esinduslik ning turniir näitas, et lõdva randmega ei saa USA enam suurturniiridel kohe kindlasti mängida.
5. Luka Doncici avaldus avamängus
OM-debüüt? Pole hullu. Sloveenia megastaar Luka Doncic pakkus meeste korvpalliturniiri avamängus Argentina vastu sellise viskekontserdi, millest enamaks on OM-ajaloos olnud suuteline vaid legendaarne brasiillane Oscar Schmidt. 48 punkti ja pidurdamatu hoog nii kaugelt kui lähedalt andis turniirile vägeva avapaugu, paraku lõppes sloveenide jaoks OM kibedalt: kätt vigastanud Doncic ei suutnud poolfinaalis ja pronksimatšis endast maksimumi anda ja Sloveenia korvpallikoondis pidi oma esimesel OM-il leppima neljanda kohaga.
4. Itaalia annus mirabilis
Kui keegi oleks osanud aasta alguses panustada, et Itaalia osutub võidukaks nii Eurovisioonil, jalgpalli EMil, meeste 100 meetri jooksu finaalis kui ka meeste 4 x 100 m teatejooksus, oleks praeguseks tegu päris rikka inimesega. Eriti arvestades seda, et maailma kiireimaks meheks kroonitud Marcell Jacobs polnud veel kevade alguses kordagi 100 meetrit suutnud vähem kui kümne sekundiga läbida! Finaalis jooksis Jacobs aga uueks Euroopa rekordiks 9,80 ning aitas Itaalia teateneliku ka võistkondlikult olümpiavõitjateks. Kas tänavu on veel mõni suurvõistlus, kus saaks Itaalia peale panustada?
3. Katrina Lehise pronksmedal
Eesti jaoks said Tokyo mängud juba küllaltki varakult suurepärase alguse, kui naiste epee individuaalvõistlusel näitas kõige paremat närvi Katrina Lehis. Poolfinaal ülikogenud rumeenlannale Ana Maria Popescule lõppes küll kibeda kaotusega ning kuigi Lehis tunnistas hiljem ka ise, et tema meeleolu oli pärast kaotust täiesti nullis, suutis ta end pronksimatšiks (mida vehklemisvõistlustel tavaliselt kavas ei ole) hästi kokku võtta ning noorukese venelanna vastu end medalile torgata.
2. 400 meetri tõkkejooksu finaal
Läbi aegade parim sprindifinaal üldse? Ilmselt küll. Ja seda uskumatum või uhkem on öelda, et sellest sai osa ka eestlane!
Meeste 400 meetri tõkkejooksu finaalist oodati maailmarekordit – Karsten Warholm oli juba kuu aega varem kodumaal Kevin Youngi 29 aastat püsinud margi kuue sajandikuga üle jooksnud, nii et ei olnud eriti suur üllatus, et olümpiafinaalis uut maailmarekordit nägime, kuid viis, kuidas see sündis, oli absoluutselt uskumatu. Kui peaaegu 30 aastat püsis maailmarekord 46,76 peal ning oli ülivähe neid, kes suutsid üldse 47 sekundi piiri alistada, siis norralane Warholm võttis kätte ja tegi sisuliselt ideaalse jooksu. Finišijoont ületades näitas tabloo ajaks hoomamatu 45,94 – maailmarekord löödi sprindialal üle 76 sajandikuga! Suur osa uue rekordi sünnis oli ka hõbemedali saanud Rai Benjaminil, kes suutis Warholmiga peaaegu lõpuni välja kaasas püsida ning lõpusirgel kohati isegi jooksu juhtida. Benjamin lõi vana maailmarekordi ka ise sisuliselt poole sajandikuga üle, ent kuldmedaliks sellest ei piisanud!
Ehk võtab selle jooksu kvaliteedi kõige paremini kokku fakt, et seesama Kevin Youngi 46,76, mis püsis 29 aastat maailmarekordina ning löödi alles tänavu üle, ei oleks selles jooksus isegi medalit toonud.
Ahjaa – Rasmus Mägi oli teist korda järjest olümpiafinaalis ja jooksis uueks Eesti rekordiks 48,18. Tasuks uhke seitsmes koht.
1. Eesti epeenaiste kuldne võistlus
Foto: TT
Oi kui kaua oleme pidanud seda ootama. Meie vehklemisnaised on ju varasemalt EM-idelt ja MM-idelt toonud kulda ja karda kamaluga. Maailmameistriks on tuldud individuaalselt ja võistkondlikult, sama kehtib ka Euroopa meistrivõistluste kohta. Millegipärast polnud see imeline vehklemispõlvkond aga varem OM-idel suutnud oma taset välja mängida – mõistagi on sinna ka raskem peale pääseda ja nelja-aastaste intervallide tõttu ei ole võimalusi palju avanenud, aga suurte lootustega Rio mängudele sõitnud epeenaiskond tuli sealt tagasi tühjade pihkudega. Vähemalt nii paistis esialgu.
Ebaõnnestunud võistlusest võeti aga kaasa ülimalt väärtuslik kogemus, mis lubas sedapuhku Tokyos võistelda tunduvalt pingevabamalt, targemalt ja vabamalt. Rio võistluse eel olid vehklejad endale seatud ootuste vangid – Tokyos aga teati, et selline kammitsetus ei vii kuhugi. Õppetunnid olid kätte saadud, trenni oli kõvasti vihutud ning see enesekindlus, millega võistkonnavõistlusel esineti, oli muljetavaldav. Nagu ühest suust kiitsid meie vehklejad kullavõidu järel ühtset kambavaimu ja üksteise jäägitud toetamist, mis ei lasknud kellelgi end lõdvaks lasta ega fookusel kaduda.
Ja see finaal… närvirakke kulus Eestimaal selle tunni jooksul ilmselt oi-oi kui kõvasti, aga seda magusam oli see hetk, kui võit lõpuks tuli. See vabanemine, mis olümpiavõidu järel meie nelikus vallandus, oli väärt kõiki neid ohverdusi, kõiki neid raskeid treeninguid, pikki laagreid, tüütuid lennureise ja muud ebameeldivat, mis võib tippsportlase karjääriga kaasneda. Julia Beljajeva, Irina Embrich, Erika Kirpu ja Katrina Lehis on olümpiavõitjad. Jah, isegi Embrich, kes oli võistkonnavõistluses varuvõistleja rollis ning pidi finaalis kindlasti rajale pääsema, et medal kaela saada. Peatreener Kaido Kaaberma usaldas kogenud vehklejat ning Embrich ei petnud ootusi – milline kroon tema imelisele karjäärile!
MÄRKSÕNAD
SHARE
