5 korda, kui väikeriik jalgpalli EM-il kogu maailma üllatas

Foto: TT

Jalgpalli EM-finaalturniiri suurus on aastate jooksul paisunud, nagu jalgpalli suurturniiridega ikka olema kipub. Kui 1960. aastal toimus esimene finaalturniir – toona veel Euroopa Rahvaste Karika nime all – vaid nelja osalejaga, kusjuures valiksarjastki võttis osa vaid 17 riiki, siis 60 aastat hiljem oleme olukorras, kus turniirile soovib pääseda 55 UEFA liikmesriiki, kellest lõpuks pääseb marjamaale 24 paremat. 55 UEFA liikmesriigist on vähemalt ühe korra EM-finaalturniiril mänginud 33 riiki, sel aastal lisanduvad nimekirja Soome ja Põhja-Makedoonia. Suurematest „puudujatest“ ei ole EM-ile kunagi peale saanud näiteks Bosnia ja Hertsegoviina ja Iisrael, aga paraku on selles nukras nimekirjas ka Eesti.

Kuigi Euroopas on konkurents suurte jalgpalliriikide seas ülitihe ning potentsiaalseid turniirivõitjaid on alati palju, siis oleme saanud aastate jooksul korduvalt kaasa elada väikestele vutimaadele, kes on finaalturniiril ootusi ületanud ning kõigile oma taset tõestanud. Teie ees on viis korda, kui väikeriik ennast EM-finaalturniiril ületas ning üksikutele nendesse uskujatest panustajatele väga magusaid summasid sisse tõi. Kas sel aastal lisanduvad sellesse nimekirja näiteks needsamad Soome ja Põhja-Makedoonia või suudab mõni riik, kes selles listis juba on, oma saavutusi korrata?

5. Läti 2004

D-alagrupi 4. koht, 1 punkt

Foto: TT

Portugalis toimunud 2004. aasta EM oli täis üllatusi: suured soosikud Itaalia, Hispaania ja Saksamaa jäid pidama alagruppi, Prantsusmaa ja Inglismaa langesid veerandfinaalis. Kõige suurem üllatus on meie tabelis aga veel tulekul!

Teiste suurte sürpriiside kõrval hoidsid ka paljud Eesti jalgpallisõbrad silma peal Läti koondise tegemistel: esimest (ja seni viimast korda) jõudis Balti riik jalgpalli suurturniirile! Lätlaste jaoks kujunes eriti edukaks nende viieliikmeline valikgrupp, kus nad suutsid edestada Poolat, Ungarit ja San Marinot ning vaid ühe punktiga grupi võitjale Rootsile alla jäädes edasi play-off’i liikuda. Seal tehti kahe vägeva mänguga tuul alla Türgile: imelises vormis oli lätlaste tähtründaja Maris Verpakovskis, kes tegi mõlemas mängus skoori (Läti võitis kodus 1:0 ning viigistas võõrsil 2:2), aga sama hästi mängis ka kogu kaitseliin eesotsas väravavaht Aleksandrs Kolinko ja keskkaitsja Igors Stepanovsiga.

Finaalturniiril ei suutnud Läti enam nii vägeval kombel tähti taevast alla tuua – nad sattusid koos Hollandi, tugeva Tšehhi ja Saksamaaga koos surmagruppi, kust edasipääsu püüdmine näis sisuliselt võimatuna. Sellest hoolimata hoiti pea püsti: avamängus Tšehhi vastu mindi Verpakovskise väravast juhtima, kuid saadi lõpuks ikkagi napp 1:2 kaotus; järgmises kohtumises Saksamaa vastu suudeti aga näidata suurepärast kaitsemängu ning oma värav mängu lõpuni puutumata hoida. 0:0 viik suure Saksamaaga (kes sai kaks aastat hiljem MM-finaalturniiril kolmanda koha!) oli vägev tulemus ilma igasuguse kahtluseta ning isegi viimase vooru 0:3 kaotus Hollandile ei vähendanud saavutuse väärtust. Läti lahkus turniirilt pea püsti!

4. Wales 2016

Poolfinaal

Foto: TT

Kui 2016. aastal laiendati EM-finaalturniir 16 võistkonna pealt 24 peale, tähendas see enamatele võistkondadele võimalust finaalturniiri melust osa saada. Ühena sellistest koondistest, kes tavaliselt finaalturniiridele ei satu, pääses 24 sekka Wales, kelle eelmine ainus suurturniiril käik jäi aastasse… 1958, kui MM-il veerandfinaali purjetati. Gareth Bale’i, Aaron Ramsey, Joe Alleni ja Ashley Williamsi veetud meeskond näitas aga Prantsusmaal peetud turniiril, et varasem suurturniirikogemus võib olla tugevalt üle hinnatud omadus: hoolimata alagrupis saadud kaotusest Inglismaale suudeti oma grupp inglaste, slovakkide ja venelaste ees võita ning edu saatis neid ka play-off’is: esmalt alistati kaheksandikfinaalis 1:0 Põhja-Iirimaa, veerandfinaalis lülitati aga suurüllatusena 3:1 võiduga turniirilt välja Belgia. Enamaks küll jõudu ei jagunud – poolfinaalis jäädi 0:2 alla Portugalile -, ent nelja parema sekka jõudnud koondis võeti sellegipoolest kodus vastu kangelastena.

3. Island 2016

Veerandfinaal

Foto: TT

Kuigi Walesi koondis jõudis samal turniiril ühe sammu võrra kaugemale, olid kogu maailma pilgud pööratud siiski Islandi koondise poole, kes võitis 2016. aasta suvel miljoneid südameid. Juba nende teekond finaalturniirile oli vägev: pisut enam kui 300 000 elanikuga saareriik edestas valikgrupis nii Türgit kui Hollandit ning jäi grupivõidust vaid kahe punkti kaugusele.

Finaalturniiril sattusid islandlased ühte alagruppi Portugali, Ungari ja Austriaga, kusjuures F-grupp kujunes väga tihedaks: väravaid löödi vähe ning kuuest kohtumisest neli lõppesid viigiga. Island oleks sealjuures äärepealt korranud tempu, millega Portugal saigi lõpuks hakkama – kui portugallased läksid edasi 16 parema sekka kolme viigiga, siis Island oli samuti kolmes viigis juba sisuliselt kinni, kuid viimases mängus Austria vastu suutis Arnór Ingi Traustason neljandal üleminutil skoori teha ning Islandi alagrupis kolmandalt kohalt teisele tõsta.

Islandi jalgpalli tõeline tähetund saabus kaheksandikfinaalis: hoolimata alagrupis Portugali edestamisest tuli Islandil 16 parema seas vastamisi minna Inglismaaga, kes väikest saareriiki tugevalt alahindas. Reaalsus oli aga midagi teistsugust: kuigi Inglismaa sai Wayne Rooney neljanda minuti penaltist väga varajase edu ning näis korra liikuvat kindla võidu poole, viigistas Island seisu juba kaks minutit hiljem ning läks 18. minutil juba ise juhtima. Nadilt, vähese võitlusega ning justkui üleolevalt mänginud inglased ei suutnudki rohkem väravaid lüüa, hirmsa tahte ja hingestatusega pallinud Island suutis aga kaitses hästi vastu seista ning suutiski 2:1 eduseisust lõpuvileni kinni hoida. Inglased nimetasid juhtunut nende koondise ajaloo suurimaks häbiplekiks, Islandi jaoks oli tegu aga mõistagi ajaloo vägevaima triumfiga. 300 000 elanikuga Island oli Euroopa kaheksa parema seas!

Enamaks paraku jõudu ei jagunud: suursoosik ja kodupubliku ees mänginud Prantsusmaa läks veerandfinaalis Islandi vastu juba avapoolajal 4:0 juhtima ning kuigi Island suutis teise poolaja võita, oli 2:5 kaotus siiski kindel ja aus tulemus. Sellest hoolimata tõusid jalgpallurid kodusaarel rahvuskangelaste staatusesse ning pakkusid kõigile mälestusi, mis püsivad igavesti.

Lisaks imelisele sportlikule teekonnale seostus jalgpallirahva jaoks Island ka nende fännide efektse „huhh“-koreograafiaga, mille mitmed klubid ja koondised üle maailma ka peagi endale üle võtsid.

2. Taani 1992

Võitja

Võib tunduda pisut kummaline või naljakas, aga veel 1992. aastal oli EM-finaalturniir praegusega võrreldes vaat et paras miniturniir: praeguse 24 asemel oli osalejaid toona vaid kaheksa, kes olid esmalt jaotatud kahte alagruppi, mille paremad liikusid edasi poolfinaali. Kaheksast finaalturniirile kvalifitseerunud tiimist olid kaks meeskonda sellised, kellelt ei pruukinud kõige suuremat edu oodata: korraldajamaa Rootsi ning oma ülitiheda valikgrupi Šveitsi ees võitnud Šotimaa olid finaalturniiri debütandid. See tähendas ühtlasi, et mitmed suured jalgpalliriigid jäid kaheksa seast välja: valikturniirile jäid toppama teiste seas äsjane MM-pronks Itaalia, Hispaania ja Portugal, kelle kuldajad ei olnud veel kätte jõudnud.

Juba turniiri eel oli segadust palju: kaheksa sekka pääsenud Nõukogude Liit lagunes pärast valikturniiri lõppu ning osales EM-il SRÜ nime all, Jugoslaavia koondis aga sai vaid kaks nädalat enne finaalturniiri algust riigis puhkenud kodusõja tõttu disklahvi. Nende asemel teatati valikgrupis teise koha saanud Taanile kiirelt teada: pange nädalaga võistkond kokku ning sõitke kohale!

Mõned taanlased uskusid, et selline uudis võib tulla ning olid põhimõtteliselt valmis, teised aga olid juba suvepuhkusele sõitnud, mille varakult katkestama pidid. „Me ei saanud põruda, sest meil polnud ootusi peal. Kui oleksime alagrupis saanud kolm 0:5 kaotust, ei oleks sellest midagi olnud,“ on hiljem Taani koondislane Kim Vilfort meenutanud.

Kaotustest oli asi kaugel: turniiri alustati 0:0 viigiga Inglismaa vastu, 1:2 kaotus rivaalile Rootsile paistis aga Taani lootused kustutavat. Viimases mängus alistati aga üllatuslikult 2:1 Prantsusmaa, kusjuures Vilfort ei mänginud, sest külastas kodus leukeemiaga võidelnud seitsmeaastast tütart. Tütre Line juurest liitus Vilfort koondisega vaid poolfinaaliks ja finaaliks – poolfinaalis tiitlikaitsja Hollandi vastu skooris Vilfort penaltiseerias, finaalis Saksamaa vastu aga lõi taanlaste 2:0 võidumängus teise värava. Imeline jalgpallimuinasjutt oligi sündinud: kolme nädalaga puhkuselt Euroopa meistriks! Vilforti enda jaoks oli aga see suvi lõpuks siiski traagiline: tütar Line suri õige pea pärast turniiri lõppu. 

1. Kreeka 2004

Võitja

Foto: TT

Kui taanlaste triumfile aitas tugevalt kaasa Euroopas valitsenud segane olukord ning vaid kaheksa võistkonnaga finaalturniir, kus juhuse osakaal oli suurem, siis see, mida suutis 2004. aastal Kreeka, oli midagi veel uskumatumat. 16 võistkonna seast olid turniiri eel Kreekast (81,00!) kõrgem koefitsient vaid Šveitsil ja Lätil, ent ometi suutis sakslase Otto Rehhageli juhitud meeskond algusest lõpuni kaitses „kõva“ hoida ning favoriite ükshaaval konkurentsist lülitada. Kohe kogu turniiri avamängus alistati korraldajamaa Portugal (kelle värava lõi verinoor Cristiano Ronaldo) 2:1, teises mängus võideldi Hispaanialt välja 1:1 viik. Viimases voorus said kreeklased küll Venemaalt 1:2 kaotuse, kuid sellest polnud enam midagi – edasipääs oli neil sellegipoolest kindlustatud.

Play-off’is järgnes imeline teekond: veerandfinaalis alistati Angelos Charistease väravast Prantsusmaa 1:0, poolfinaal Tšehhi vastu kujunes aga ülidramaatiliseks: jalgpalli suurturniiride ajaloo ainsa „hõbedase väravaga“ alistati tšehhid lisaajal 1:0, kusjuures hõbedane värav (mis tähendas seda, et kui üks võistkond on lisaaja esimese poolaja lõpuks eduseisus, kuulutatakse nad võitjaks) osutus Kreeka jaoks tegelikult kuldseks, sest Traianos Dellas tegi skoori… 105+1. minutil!

Finaalis kohtuti taaskord Portugaliga, mis tähendas, et 2004. aasta EM algas ja lõppes Portugal-Kreeka mänguga. Otsustavaks sai Portugali väravavahi Ricardo eksimus nurgalöögi hindamisel: puurivaht eksis väravast välja tulekul ning löögile pääsenud Charisteas sahistas tühjaks jäänud võrku. Kreeka järjekordne 1:0 võit tõi neile EM-tiitli ning noore Ronaldo silmi pisarad. EM-finaalturniiride ajaloo suurim üllatus oli sündinud! 

MÄRKSÕNAD

SHARE