5 asja, mis muudavad tänavuse jalgpalli EMi ainulaadseks

Ei maksa unustada, et tänavune jalgpalli EM-finaalturniir ei ole enam mägede taga ning saab alguse juba juuni esimesel poolel. Viimane tõeline koondiste suurturniir jääb juba kolme suve taha (2018. aasta MM), nii et nälg ühe tõeliselt mõnusa jalgpallisuve järele on kasvanud päris suureks.

Tänavune EM kujutab endast aga jalgpalliturniiri, mis erineb kõikidest eelmistest suurvõistlustest väga mitme asjaolu poolest. Mis teeb 2020. aasta EM-ist ühe kõigi aegade erilisema koondiseturniiri?

1. 2020. aasta EM ei toimugi 2020. aastal

Esimene asi, mis mõistagi paljudele kohe silma kargab: miks räägime endiselt 2020. aasta EM-ist, kuigi kõik teavad, et parasjagu on juba käes 2021. aasta ning eelmisel aastal lükati turniir edasi? Põhjus on lihtne: UEFA otsustas, et „turniiri esialgse visiooni austamiseks“ nimetatakse võistlusi endiselt 2020. aasta maailmameistrivõistlusteks, mis lihtsalt toimuvad 2021. aastal.

Lisaks sellele põhjendusele tõi UEFA välja, et turniiri nime muutmine tooks kaasa tohutul hulgal raisku minevaid jäätmeid, sest palju bränditud materjale oli juba toodetud ning aastanumbri vahetamisega oleks pidanud need kõik uuesti tegema.

Mõnekümne aasta pärast saab sellest muidugi juba päris kavalaid viktoriiniküsimusi vorpida – seniks aga põhjustab see lihtsalt võib-olla natuke segadust. Samasuguse aastanumbritrikiga sai aga hakkama näiteks ka Tokyo olümpia, mis oleks samuti pidanud toimuma mullu, aga peetakse hoopis tänavu suvel.

2. Kvalifikatsioonisüsteem

Sellist keerulist kvalifikatsioonisüsteemi nagu 2020. aasta EM-il ei ole me varem näinud, aga halb uudis on see, et ilmselt ei ole see sugugi viimane kord, kui turniirile pääsemise võimaluste rehkendamiseks tuleb piltlikult öeldes appi võtta Exceli tabel, kolm sõpra ja mõni juristiharidusega jalgpallihuviline. Kui EM-valikturniir toimus küll tavapärases formaadis ning seal otseselt midagi keerulist ei olnud – kümnest alagrupist igaühes teenisid pääsme finaalturniirile kaks esimest -, siis tõeliselt peadpööritavaks läks asi Rahvuste liiga tõttu. Nimelt avanes osadel Rahvuste liigas hästi esinenud riikidel võimalus selle abil saada võimalus EM-valiksarja play-off’is osaleda.

Üritame asja võimalikult lihtsakoeliselt edasi anda: igas Rahvuste liiga divisjonis mängiti parimate võistkondade vahel välja üks koht finaalturniiril. Play-off’i pääsesid aga vaid need tiimid, kes valiksarja kaudu finaalturniirile ei jõudnud – seega tõsteti riike play-off’is omajagu ümber… juba läks vist liiga keeruliseks?

Igatahes tähendas see, et esimest korda pääses EM-finaalturniirile ka üks meeskond Rahvuste liiga kõige nõrgemast ehk D-liigast, kus play-off’is osutus võitjaks Põhja-Makedoonia. Sellega anti jalgpalli mõistes Euroopa pisiriikidele suur õlekõrs finaalturniirile jõudmiseks, kusjuures makedoonlased pidid finaalturniirile jõudmiseks play-off’is alistama… Kosovo ja Gruusia. Koht 24 seas on aga neil nüüd olemas ning saab olema huvitav jälgida, kui kõva vastupanu nad suudavad finaalturniiril suurtele osutada.

3. Pooltühjad staadionid

Hoolimata sellest, et UEFA on teinud enda poolt väga palju selleks, et vähemalt finaalturniiri kohtumistel saaksid ka fännid tribüünide peal mängudele kaasa elada ning suurturniiri ei peaks mängima päris tühjadele tribüünidele, on koroonaviirusel olnud omad plaanid ning väga suur osa staadionite pinkidest jäävad siiski lõpuks tühjadeks, et vältida olukorda, kus viirus tribüünide peal levida saab – fännid ju elavad meeskondadele kaasa, karjuvad ja laulavad – see muudab asja viiruse leviku seisukohast ohtlikuks.

Need linnad, mille võimud ei suutnud lubada, et mängude ajaks kasvõi mõned pealtvaatajad staadionile lastakse (Dublin, Bilbao) pidid oma korraldusõigusest ära ütlema ning aprilli lõpu seisu on igal staadionile lubatud vähemalt 20 protsenti täituvusest. Kõige väiksem publikuarv on lubatud Kopenhaagenis, kus lubatakse niigi suhteliselt väikese Parkeni staadioni kogumahutavusest platsi äärde 25-33% (vähemalt 11 236 inimest), kõige väiksem protsent on aga lubatud Münchenis (20%), mis sealse suure staadioni tõttu tähendab aga umbes 14 500 inimest.

Skaala teises otsas on aga näiteks Budapest, mis lubab praeguste plaanide kohaselt Puskas Arenale suisa täismaja ehk enam kui 67 000 inimest, kuid seda juhul, kui kõik need inimesed on eelnevalt läbinud range kontrolli karmide nõudmiste osas. Ilmselt tähendab see muuhulgas vaktsineeritust või lähipäevil ette näidatud negatiivseid koroonateste. 50% mahutavusest (ehk mõlemal juhul umbes 34 000) lubavad praeguse seisuga tribüünidele Peterburi ja Bakuu.

4. Soome koondis!

Kui eelmisel EM-il ja MM-il elasid paljud eestlased kaasa väikese Islandi vägitegudele, siis seekord on paljudel lemmikvõistkond võtta kohe üle lahe: oma pika ajaloo jooksul on esimest korda suurturniirile kohale jõudnud Soome jalgpallikoondis! Lõpuks ometi on möödas ajad, kui soomlased olid kas oma pideva põrumisega naerualused või ei suutnud piisavalt hea tasemega võistkonda kokku panna, kes oleks suutnud üldse valikturniirilt edasi pääsemise nimel võidelda – nüüd on need ajad kohal. Ning mitte Jari Litmaneni ja Sami Hyypiäga, vaid hoopis Teemu Pukki, Glen Kamara ja teiste tegijatega! Soomlastele sattus küll suhteliselt keeruline alagrupp koos Belgia ja kahe võõrustaja Taani ja Venemaaga, kuid viimaste aastate tulemusi vaadates ei ole vaja soomlastel kedagi karta – heal päeval on nad võimelised kõikidelt punkte röövima. Mine tea, millal soomlased taas nii kaugele jõuavad – seni tasub neile aga vaid kaasa elada!

5. Turniir üle Euroopa laiali

See oli juba üheksa aastat tagasi, üks päev enne 2012. aasta EM-i finaali Hispaania ja Itaalia vahel, kui UEFA toonane president Michel Platini viskas pressikonverentsil välja mõtte, et 2020. aasta turniir ei pruugi toimuda ühes või kahes korraldajariigis, vaid 12-13 linnas üle kogu Euroopa. Põhjendustena tõi Platini välja selle, et EM-finaalturniiride 60. sünnipäeva puhul oleks tegu ühekordse „romantilise“ sündmusega, kus jalgpallipidu jaotataks üle Euroopa laiali, samuti toona Euroopas valitsenud keerulise majandusliku olukorra, mille tõttu oleks paljudel riikidel olnud keeruline üksi finaalturniiri korraldada.

Mõned kandidatuurid siiski üles kerkisid: 2012. aasta kevadel kinnitasid UEFA-le oma huvi kandideerida Türgi, Aserbaidžaan-Gruusia ning „Keldi kolmik“ Šotimaa-Iirimaa-Wales. Kõikide kandidaatidega olid üleval aga omad küsimärgid: türklased ja aserid kavatsesid samal suvel kandideerida ka 2020. aasta suveolümpia korraldusõigusele, mille võitmise korral oleksid nad EM-ist loobunud. Keldi kolmiku plaan kerkis üles alles siis, kui oli näha, et teised riigid ei ole turniiri korraldamisest eriti tõsiselt huvitatud.

2012. aasta lõpus teataski UEFA, et turniir toimub varasemast teisiti – ilma konkreetse võõrustajariigita ning erinevates linnades üle kogu Euroopa. Seejärel läks lahti korraldajalinnaks kandideerimise protsess – ning seal oli huvilisi juba tunduvalt rohkem. Kokku avaldas huvi koguni 32 erinevat UEFA liikmesriiki, nende seas näiteks Soome, Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Põhja-Makedoonia, Iisrael ja Horvaatia.

2014. aasta aprilliks selgusid 19 kandidaatstaadionit, kelle seast tehti lõplik valik. Napilt jäid joone alla Minskis asuv Traktori staadion, Sofias asuva Vasil Levski nimeline rahvusstaadion, Jeruusalemma Teddy staadion, Skopje Philip II areen, Stockholmi Friends Arena ja Cardiffi Millennium Stadium.

Esialgu valituks osutunud Brüsseli Eurostadium, mis oleks pidanud turniiri ajaks valmima, otsustas hiljem ise loobuda, aprillis võeti korraldusõigus ära ka Dublini Aviva Stadiumilt ja Bilbao San Mamesi staadionilt, kes ei suutnud tagada, et saavad mängudele publikut lubada – Dublini mängud anti lisaks korraldada Peterburile, Bilbao aga asendati Sevillaga.

Koroonapandeemia valguses ei ole üle kogu Euroopa reisimist suurendav turniiriformaat muidugi kohe üldse mitte parim lahendus, kuid UEFA on otsustanud selle juurde jääda ning teeb kõik, et turniir saaks võimalikult uhkelt, aga samas ka turvaliselt läbi viidud.

MÄRKSÕNAD

SHARE