Uus jalgpallihooaeg Eestis sai juba möödunud nädalavahetusel superkarikafinaaliga avatud, ent Premium liiga hooaja alguseni on veel paar päeva aega – avapauk sellele antakse juba reede õhtul, kui märtsi esimesel õhtul lähevad vastamisi valitsev meister FC Flora ja uustulnuk Nõmme United.

Milline saab olema aga uue liigahooaja jõudude vahekord – kas võim tabeli tipus vahetub ning kas esikolmikumängu sekkub taas mõni üllataja nagu mullu? Betsafe’i blogi teeb Premium liiga hooajale suure eelvaate, mille jooksul ennustame uue hooaja lõppkohti!

10. koht – Tartu Tammeka

Tammeka meeskond jäi juba eelmisel hooajal üle noatera liigasse püsima – ülimalt kehva hooaja lõpu järel leiti end viimases voorus olukorrast, kus kaotus Harju JK Laagrile oleks tähendanud viimast kohta ja väljalangemist. Tammeka ei ole kahe hooaja vahel tugevamaks läinud – pigem vastupidi, sest lahkunud on esiründaja Kevin Mätas, kogenud Sander Puri ja ründeosakonnas rolli kandnud Artur Uljanov, meeskonna kogenuim ja parim mängija Taijo Teniste ravib endiselt vigastust. Selle pealt on Tammekale raske ennustada midagi muud kui viimast kohta.

9. koht – Nõmme United

Premium liiga uustulnuk on kõrgliigasse sisenemas suurte ambitsioonidega, kuid siiski kahe jalaga maa peal olles – suures osas koosneb meeskond omaenda suurepärase noortesüsteemi kasvandikest, kellele on juurde poogitud ka omajagu Premium liiga kogemust ja head taset. Soomlasest peatreeneri Jani Sarajärvi metoodika ja filosoofia tunduvad väga eripärased ja põnevad, kuid sisaldavad endas ka ohtu – kui sellega ei kaasne ka annust pragmaatilisust, võib kõrbemine tulla karm. Taset peaks Unitedil olema aga piisavalt, et vähemalt Tammekast ettepoole jääda – näiteks Kevin Mätase tõi United ära just Tammeka ründeliinist.

8. koht – FC Kuressaare

Roman Kožuhhovski käe all on Kuressaare teinud viimastel aastatel suuri samme edasi ning oli paar hooaega tagasi võrdlemisi lähedal isegi eurokohtadele heitlemisele, kuid vägisi kipub peale tulema tunne, et teatud energia või hoog on saarlaste minekust kadumas. Juba eelmise hooajaga tehti väike samm tagasi ning ei suudetud läbi aegade ühtlaseimal hooajal väga kõrgesse mängu sekkuda – algav hooaeg jääb Kožuhhovski jaoks ka viimaseks, mis võib mõnele mängijale mõjuda ka iseäranis hooaja lõpus demotiveerivalt. Samuti pole Kuressaare teinud erilisi täiendusi, mis võiksid nad mullusega võrreldes oluliselt kõrgemale aidata.

7. koht – Pärnu Vaprus

Vapruse mullune edulugu pärast aastatepikkust kiratsemist oli eelmise hooaja üks kõige positiivsemaid jutupunkte, kuid nüüd on pärnakad olukorras, kus latt on mullusega võrreldes oluliselt kõrgemale tõstetud. Lihtsalt püsimajäämise asemel tuleb neil hakata tõestama, et nende tase ongi tabeli keskel olla, kuid uued ootused ja lootused võivad hakata ebaõnnestumiste järel pisut meeskonda kammitsema. Koosseis on suures plaanis jäänud eelmise aastaga võrreldes peaaegu identseks, mis on olukorras, kus mõned konkurendid paistavad olevat lausa nõrgemaks jäänud, mõneti ju positiivne – samas ei ole kuskilt näha, et Vaprus suudaks peaaegu ideaalselt välja kukkunud eelmise hooajaga võrreldes lisakäiku leida.

6. koht – Tallinna Kalev

Eelmise aasta pronksmedalid olid sisuliselt poolprofitiimina toimetava Kalevi jaoks mõnes mõttes justkui perfektse tormi tulemus – ise suudeti teha lõpuni välja üle ootuste suurepärane hooaeg ning kasutada ära ka mitmete profitiimide nõrgem aasta. Uue hooaja eel ei ole kalevlaste koosseis läinud oluliselt paremaks või sügavamaks – kui, siis ainult aasta vanemaks saanud oma noorte arvelt. Samas on seekord juba hooaja algusest kasutada klubi president Ragnar Klavan, kes on ettevalmistusperioodi võtnud tõsiselt ning on kindlasti tänavu platsi peal olulisemas rollis kui eelmisel hooajal. Olulise asjana on aga Kalevi esindusmeeskond jäänud ilma Daniel Meijeli kõrval teiseks peatreeneriks olnud Aivar Annistest, kes asus juhtima Kalevi akadeemiat ning jättis nüüd Meijeli üksi meeskonda juhtima. Raske on näha, et Kalev suudaks nendes oludes teist aastat järjest nii kõva hooaja teha – pigem on oodata väikest äravajumist.

5. koht – Narva Trans

Transi koosseis on kahe hooaja vahel Premium liiga meeskondadest kindlasti läbinud kõige suurema uuenduskuuri, kuid mitmed nende täiendused on väga huvitaavad – Zakaria Beglarišvili kvaliteedis ei kahtle ilmselt mitte keegi, kes on teda varasemalt Eestis mängimas näinud, temaga koos Gruusiast tulnud teised täiendused paistavad ka põnevad. Trans on peaaegu igal hooajal vähemalt ühe-kahe välismaalasega täppi pannud ning kui peatreener Aleksei Eremenko selle koosluse toimima saab, on tabeli esimene pool Transi jaoks kindlasti jõukohane eesmärk. Superkarikafinaalis Flora vastu näidati sisu, kui lõpuminutitel kaheväravaline kaotusseis viigiks mängiti – paraku ei õnnestunud neil penaltiseerias võita.

4. koht – Nõmme Kalju

Kalju koosseis on kahe hooajaga jäänud oluliselt nooremaks ja värskemaks, mis viitab eelkõige sellele, et meeskonna eelarve on jäänud pisut tagasihoidlikumaks, kuid samas on neil endiselt olemas mitmed üsna kogenud tegijad, kellele on juurde pandud peatreener Nikita Andrejevi nägemusega sobivad noored tuleviku- ja olevikumehed. Endiselt on rünnakul kasutada Alex Matthias Tamm ning eelmise hooaja teises pooles avanenud Promise David, Narva Transist on liitunud eelmise hooaja parim söödumeister Daniil Tarassenkov. Esinelikukoht on kindlasti Kalju jaoks miinimumeesmärgiks ning kuigi päris tiitli peale sellise koosseisuga ei mängi, võib Kalju tänavu paljusid positiivselt üllatada.

3. koht – FC Flora

Mullune Eesti meister on samuti koosseisus läinud talvega oluliselt nooremaks ja vähem sügavamaks. Norbert Hurda peatreeneriks asumine on paljude fännide jaoks siiamaani vastuoluline otsus ning kogenud Henrik Ojamaa ja Ken Kallaste lahkumine koduste rivaalide ridadesse Flora jaoks selgelt miinusmärgiga liikumised. Eelmise aasta põhitegijatest on välismaale lahkunud Martin Miller ja Michael Lilander, 39aastase Konstantin Vassiljevi tervis ja valmisolek kogu hooaja lõikes on juba tema vanuse tõttu suureks küsimärgiks ning isegi ootamatult palju tuleb Floral ilmselt toetuda omaenda noortele, kellest mitmed on aasta alguses esindusmeeskonnas juba tuleristsed saanud. Keeruline on näha, et nii noore võistkonnaga oleks võimalik suures mängus püsida – juba eelmisel hooajal tuli tiitlivõit Florale väga raskelt, seekord jäävad nad kullavõitlusest ilmselt omajagu maha.

2. koht – Paide Linnameeskond

Eelmisel aastal valusalt neljandaks jäänud ja eurokohta seetõttu karikasarjast püüdev Paide on teinud tugeva talve ning liitnud endaga mitmeid kogenud tegijaid eesotsas Henrik Ojamaa ja Nikita Baranoviga, treeneritetiimiga on liitunud Tarmo Kink. Peatreener Ivan Stojković sai oma ideede ja meetoditega läbi viia hooaja ettevalmistuse ning Paide on üks meeskondi, mis peaks suhteliselt selgelt olema mullusega võrreldes teinud sammu edasi. Eelmisel aastal oli vahe tiitlivõitlusega aga üle 20 punkti ning päris nii suurt sammu edasi ilmselt Paide kohe teha ei suuda – see hooaeg võib olla aga hea stardiplatvorm selleks, et tiitlit juba mõnel järgmisel aastal päris tõsiselt rünnata.

1. koht – FCI Levadia

Raske on näha, et algava hooaja eel võiks peamine tiitlipretendent olla keegi teine kui FCI Levadia. Sarnaselt 2021. aastale, kui nad pingelises tiitliheitluses meistrikarika endale Konverentsiliiga alagruppi jõudnud FC Flora eest napsasid, paistab olevat meeskond piisavalt sügav ja kokku mänginud, kokku harjutanud ja üheshingav, et ülejäänutele muskleid näidata – Levadia ei ole kindlasti koosseisu osas eelmise aastaga võrreldes nõrgemaks jäänud, pigem vastupidi. Kui Flora tiitlikonkurentsist ära langeb, tuleb Levadial hakkama saada vaid Paidega – ja Paide pole eelmistel aastatel piisavat stabiilsust suutnud näidata, et tiitlimängus isegi suveni vastu pidada. Kui Levadia suudab püsivust ja kindlust hoida, võime näha isegi seda, kuidas tiitel kindlustatakse päris mitu vooru enne hooaja lõppu ära.