Eesti Olümpiakomitee on hääletuse avanud: tänavuse spordiaasta parimaid autasustatakse 28. detsembri õhtul, aga veel enne seda tuleb alaliitude, ajakirjanike ja „lihtrahva“ hääletusel selgeks teha, kes nendeks parimateks saavad.

Kategooriad, milles aasta laureaat valitakse, on kokku kaheksa: aasta meessportlane, aasta naissportlane, aasta võistkond, aasta treener, aasta noormees, aasta neiu, aasta meesparasportlane ja aasta naisparasportlane. Keskendume selles artiklis peamisele kolmele kategooriale: mehed, naised ja võistkond. Kes võiksid olla soosikud?

Aasta meessportlane: suurte saavutuste ikaldus aitab Tribuntsovi üllatusvõitjaks?

Huvitav, kui palju oli neid inimesi, kes oleksid osanud aasta alguses pakkuda, et detsembris räägime 31-aastasest ja vahepeal karjääri lõpetanud Ralf Tribuntsovist kui tõenäolisest Kristjani võitjast?

Igatahes on aasta meessportlase valik tavapärasega võrreldes tänavu üpris ahtake. Tribuntsov tuli teadupoolest lühiraja EM-il 50 m seliliujumises kuldmedalile – tegu ei ole lühiraja tõttu isegi mitte otseselt olümpiaalaga, aga meeste seas paistab tema saavutus tänavu selgelt kõige eredam olevat.

Eelmisel aastal parimaks valitud Johannes Erm oli enne Tribuntsovi kullavõitu ilmselt soosik number üks Kristjanit endale võitma, suuresti vaat et inertsist – jah, Ermil oli edukas sisehooaeg, mis tõi hõbemedali sise-MM-ilt, kuid Tokyos peetud „suurel“ MM-il piirdus ta viienda kohaga, mis oli tema jaoks pigem väikeseks pettumuseks.

Ülejäänud kuuest nominendist ei kerki teravalt esile ükski nimi. Aleksandr Selevko saagiks jäid poodiumikohad reavõistlustelt (st mitte tiitlivõistlustelt), Denis Grabe sai küll EM-il pronksi, kuid tema ala – 9-palli piljard – ei ole just selline, mis tuhandete eestlaste tähelepanu köidaks. Klen Kristofer Kaljulaid oli judo MM-il viies, Mart Seim võitis üle pika aja tiitlivõistlustelt medali (EM-hõbe), Henry Sildaru (MM-i 6.) puhul tundub endiselt, et tõelise tipuni on ta veel liikumas. Ainsa pallimängijana on valikus Karl Jakob Hein, kellel otseseid saavutusi medalite näol ette näidata pole, ent kahtlemata on tal tulnud läbi murda hirmkõvast konkurentsist, et jõuda sinna, kus ta sel aastal on olnud – La Ligas Real Valladolidi esikinnas, nüüd Bundesligas Bremeni Werderis küll teine number, aga mitte tingimata seetõttu, et ta esiväravavahist halvem mees oleks.

Seega tundub, et esimest korda enam kui 30 aasta jooksul võib aasta meessportlase auhind minna ujujale – viimati sai sellise trikiga 1993. aastal hakkama Indrek Sei.

Aasta naissportlane: kas ujujad teevad kuldse duubli?

Aasta naissportlase osas on olukord õnneks pisut etem, sest isegi pärast Anett Kontaveidi ja Kristin Läti lõpetamist ning Kelly Sildaru sisuliselt vahele jäänud aasta juures on meil väärikaid nominente omajagu. Eelkõige tundub siin, et duell tekib valitseva tšempioni Eneli Jefimova ja iluuisutaja Niina Petrõkina vahel.

Petrõkina tuli mäletatavasti aasta alguses kodusel EM-il iluuisutamise üksiksõidus väga emotsionaalsel võistlusel Euroopa meistriks ning oli hilistalvel ja varakevadel Eesti spordis vaat et kuumimaks nimeks. Kuna sellest on omajagu aega mööda läinud, ei tule see talle aasta sportlase valimisel ilmselt tingimata kasuks, sest suurel osal hääletajatest on kindlasti oluliselt värskemalt meeles need emotsioonid, mida pakkus meile ujumise lühiraja EM-il Jefimova, kes võitis seal kuldmedali nii 50 kui 100 meetri rinnuliujumises, rühkides ühtlasi lähemale ka maailmarekorditele.

Nii Petrõkina kui Jefimova tulid võitjaks Euroopa meistrivõistlustel alal, mille konkurents kogu maailmas on märksa kõvem – ja Jefimova puhul tasub veel märkida, et tema tulemused sündisid lühikeses, mitte pikas basseinis. Samas tundub, et Jefimova saavutused on maailma tipuga võrreldes siiski oluliselt lähemal kui Petrõkina omad. Lõpuks tuleb igal hääletajal usaldada seda, mida tema oluliseks peab – on need siis kuivad faktid ja näitajad või emotsioonid, mida pakuti. Kergeks soosikuks paistab siiski olevat Jefimova, kelle saavutused on värskemad – samas teenis ka Petrõkina aasta algul ära üldrahvaliku armastuse.

Teiste tegelaste võiduvõimalused on pigem väikesed. Kolmanda koha soosik paistab olevat vehklemises nii MM-il kui EM-il individuaalse hõbemedali võitnud Katrina Lehis – samas on vehklejate puhul alati juures see väike tärn, et neil on tiitlivõistlusi igal aastal mitu tükki ning ühe medali väärtus seetõttu kindlasti palju väiksem kui mõnel teisel alal. Samas on nii Lehis kui Embrich (MM-pronks!) olümpiaalal maailma tipus, mida ei saa üle hinnata.

Mustaks hobuseks võib siin pidada laskesuusatajat Tuuli Tomingat, kes on Eesti väga suure laskesuusaauditooriumi tõttu rahvahääletusel kindlasti kõrgel kohal.

Aasta võistkond: kurling ja tükk tühja maad?

Kui mainisime ennist, et aasta meessportlase puhul on olukord viletsavõitu, siis aasta võistkonna juurde jõudes on asi vaat et veel hullem! Eelmisel aastalgi võitnud kurlingupaar Marie Kaldvee – Harri Lill on siin üsna selgeks soosikuks, kuigi MM-il jäid nad medalita ja olid neljandad – üsna suure osa aastast olid nad maailma edetabelis esikohal.

Tiitlivõistluste medal jäi puudu aga ka teistel kandidaatidel – alati selles kategoorias pildis olev epeenaiskond jäi EM-il neljandaks ja oli kõvema konkurentsiga MM-il kuues. Häid tulemusi tehti MK-etappidel – Marrakechis oldi teised, hiljuti Vancouveris võideti aga MK-etapp vaid kolmekesi ja ilma peatreenerita võisteldes!

Kõvasti emotsiooni pakkus meeste korvpallikoondis, kelle jaoks EM-finaalturniir küll alagruppi pidama jäämise tõttu ebaõnnestus, kuid polnud kahtlustki, et kossukoondis oli inimestel suve lõpus meelel ja keelel. Võrkpallikoondisel on vastu panna EM-finaalturniirile pääs, mis on nende puhul juba üsna kohustuslik programm, ehk natuke radari alt läbi minejad on iluvõimlejad (EM 4., MM 12.) ja rannavollepaar Heleene Hollas – Liisa Remmelg (MK-etapil 13.).

Omaette küsimus on aga see, kui palju mõjutab Ott Tänaku ja Martin Järveoja MM-sarjast taandumine nende tänavust võimalust selles kategoorias kõrgele jõuda. MM-sarjas saadi küll lõpuks neljas koht, kuid tuleb meelde tuletada, et Tänaku puhul on neljas koht siiski üsna korralik pettumus. Võideti vaid üks MM-etapp, kuid võistkonnana oldi ju siiski suures mängus – üsna hõredas konkurentsis aasta võistkonna valimisel võib sellest kõrgele kohale jõudmiseks vabalt piisata.

Rahvahääletus on avatud 21. detsembrini.