Nagu ikka, on aasta viimane nädal paras aeg kokkuvõtete tegemiseks ning nii ka Betsafe’i blogis: seekord võtame kokku aasta Eesti spordis ning paneme ritta kolm suurimat õnnestumist ja kolm suurimat ebaõnnestumist!

ÕNNESTUMISED

2. koht: Eesti jalgpall: FC Flora eurosarjas ja koondis Balti turniiril

Pärast mitut päris nukrat aastat oli Eesti jalgpall taaskord langenud naerualuseks: taas otsiti välja need anekdoodid, kus Eesti vutikoondise nigela taseme üle nalja tehakse ning kus Eesti jalgpallikoondise piletipakette müüakse sadomasopoodides. 2021. aasta oli Eesti jalgpallis aga tervikuna kena õnnestumine: otsa tegi lahti meeste koondis, kes suutis 83-aastase pausi järel võita Balti turniiri ning kes tegi uue peatreeneri Thomas Häberli käe all läbi totaalse muutumise: haledast, eneseusu kaotanud ja võidupõuas meeskonna muutis Häberli tiimiks, kes hakkas taas väravaid lööma ning seda isegi kõige tugevamate vastaste vastu.

Valiksarjas suudeti alagrupis peamine eesmärk ehk Valgevene edestamine edukalt täita, aasta sümboolseks krooniks jäi aga suvine võit Balti turniiril – 1938. aastast saati oli Eesti alati pidanud kas Lätile või Leedule (tavaliselt mõlemale!) alla vanduma, seekord aga oli lõpuks meie aeg.

Klubijalgpalli rindel oli tegu samuti ajaloolise aastaga: 2020. aastal Eesti meistriks tulnud FC Flora jäi küll ülinapilt sedapuhku kodusest tiitlist ilma, ent sellest hoolimata saadi hakkama ülimalt eduka aastaga, sest esimese Eesti klubina pääseti eurosarjas alagrupiturniirile. Uudses Konverentsiliigas ei jäädud sugugi hätta: konkurentsis Genti, Belgradi Partizani ja Anorthosisega teeniti kuuest mängust viis punkti ning oldi viimase vooruni edasipääsukonkurentsis.

1. koht: Eesti vehklejate pidu Tokyos

Kuidas saakski muudmoodi valida? Möödunud aasta olulisimaks spordisündmuseks oli kahtlemata Tokyo olümpia ning juba mängude esimesel nädalal sai selgeks, et Eesti jaoks on tegu õnnestunud olümpiaga: vehklemissaalis tulid meile lõpuks ometi need saavutused, mida iseseisva Eesti olümpiavehklejad olid alati taga ajanud. Otsa tegi lahti juba naiste individuaalvõistlus, kus Katrina Lehis kerkis pronksile (ning ära ei tasu unustada ka Julia Beljajeva tugevat seitsmendat kohta!), tõeline kulminatsioon saabus aga naiskonnavõistluses: meie nelik koosseisus Erika Kirpu, Julia Beljajeva, Katrina Lehis ja Irina Embrich alistasid kõik kolm vastast ning Eesti sai 13-aastase vaheaja järel taas olümpiavõitja – ning lausa neli tükki korraga!

EBAÕNNESTUMISED

3. Võrkpallikoondise põrumine kodusel EMil

Eesti võrkpallikoondise jaoks pidi tegu olema suure aastaga. Karismaatilise Gheorghe Cretu ametiaja järel koondise uueks lootsiks toodud Cedric Enard tuli meie juurde otse olümpiavõitja Prantsusmaa koondise juurest, suure lobitöö ja kandideerimise tulemusena saime EM-finaalturniiril enda alagrupi korraldusõiguse. Kõik pidi olema ideaalne selleks, et teha EMil suur tulemus.

Paraku oli reaalsus risti vastupidine. Mitmed vigastused eesotsas veteranist sidemängija Kert Toobaliga tekitasid küsimärke juba avamängu eel – õnneks oli vastaseks Läti, keda olime enne seda korduvalt järjest tuuseldanud. Juba esimeses kohtumises suudeti Eesti mäng aga lahti hammustada: Lätit tüürinud Avo Keele kavalad nõksud lõid Eesti rivist välja ning kinkisid meile 1:3 kaotuse. Kuigi järgmises lahingus õnnestus Slovakkiat napilt võita, kaotas Eesti seejärel nii Saksamaale, Horvaatiale kui Prantsusmaale ning jäi oma alagrupis suisa viimaseks, samal ajal kui lätlased edasi play-off’i pääsesid. Suurtest lootustest said kurvad mälestused ning teist korda järjest lõppes EM vollemeestele põrumisega.

2. Ott Tänaku nukker hooaeg

2020. aasta võisid Ott Tänaku ja Martin Järveoja fännid ehk kirjutada koroonapandeemia tõttu ootamatult lühikeseks jäänud hooaja ja uue meeskonnaga harjumise arvele, kuid lõppenud hooajal ei olnud kumbki neist faktoritest enam aktuaalne. Aastat ühe peamise tiitlipretendendina alustanud Tänaku hooaeg sai tagantjärele mõeldes kulminatsiooni aasta teisel rallil Põhja-Soomes, mille ta võitis – kogu edasine teekond oli aga üks suur kannatuste rada. Rehvipurunemised, kummalised tehnilised probleemid, sõiduvead ja pidevad katkestamised kukutasid Tänaku juba sisuliselt suveks tiitlikonkurentsist välja ning enam tagasi ta sinna ennast vedada ei suutnudki. Sébastien Ogier lõpetas oma tippkarjääri kaheksanda MM-tiitliga, hooaja viimasest etapist sootuks loobunud Tänaku saagiks jäi lõpuks alles viies koht.

Uus WRC hooaeg toob uued regulatsioonid, hübriidautod, Ogier’ lõpetamise võrra pisut hõredama tiitlikonkurentsi ja uue alguse kõigi jaoks. Eesti rallisõprade jaoks on suures plaanis õhus kaks küsimust: kui kiire on teistest tiimidest vähem arendustööd teinud Hyundai auto ning kas Tänak suudab oma ebaõnnestumiste jada seljataha jätta?

1. Erinevad skandaalid räsisid tippsporti

2021. aastat jäävad Eesti spordis paraku mäletama ka päris mitmed suured skandaalid, vastuolud ja süüdistused, mida nii lihtsalt ei unustata. Iseäranis tiine oli sellistest juhtumitest aasta esimene veerand. Ühel ja samal päeval, 17. veebruaril tuli esmalt avalikkuse ette, et maadleja Heiki Nabi on andnud positiivse dopinguproovi, sama päeva õhtul eetris olnud „Pealtnägija“ paljastas aga Sildarude spordiperes lahvatanud tüli, kus isa Tõnis ja poeg Henry elavad ja harjutavad omaette, tütar Kelly on aga ühes paadis ema Lilianiga, kusjuures kaks leeri on raha, inimsuhete ja kõige muu osas pöördumatult tülis.

Nabi dopinguskandaal jättis ta eemale olümpiamängudelt ning sportlase jaoks positiivset lahendust pole see saaga endiselt saanud, Sildarude tüli on aga kulmineerunud sellega, et ema vastuseisu tõttu ei ole Henry Sildaru toetuseks mõeldud rahasid tal olnud võimalik Eesti Suusaliidust kätte saada – seetõttu jääb tal sõitmata Pekingi olümpiamängudele.

Märtsi keskel lahvatas aga skandaal jalgpallis, mis laienes suhteliselt kiirelt kogu Eesti spordile. Endine jalgpallur Mia Belle Trisna tuli välja avaldusega, et tema treener võttis talt süütuse, kui piiga oli vaid 14-aastane. Kiirelt sai selgeks, et treeneriks oli Nõmme Kalju pikaaegne töötaja Fredo Getulio Aurelio, kellele määrati uurimise järel ülemaailmne jalgpallis tegutsemise keeld. Getulio skandaali taustal tuli välja aga veel ehmatavalt palju sarnaseid juhtumeid teistelt spordialadelt ning selline noorte väärkohtlemise vastane hoiak jäi Eesti spordis kogu 2021. aastat kujundama. Ehk polnudki see kokkuvõttes nii halb – probleem oli kogu aeg olemas, nüüd hakati sellest aga viimaks avalikult rääkima ning see on kahtlemata eeldus selleks, et sellised inimesed ja juhtumid spordist välja juurida. Nagu öeldakse: iga halb on millegi jaoks hea….

Treeneri ja sportlase suhteid puudutas ka skandaal olümpiavõitja Katrina Lehise ja tema endise treeneri Helen Nelis-Naukase osalusel. Lehise treenerivahetus 2019. aastal ning Nelis-Naukase juurest lahkumine oli kogenud treeneri jaoks niivõrd sügavalt solvav, et nad läksid Lehisega pöördumatult tülli. Nelis-Naukase jälitav ja ahistav käitumine viisid Lehise suisa kuriteoteate esitamise ja lähenemiskeelu taotlemiseni, samuti ei saanud Nelis-Naukas Lehise olümpiamedalite järel sentigi toetusrahasid.