TOP 10: Läbi aegade vingemad Meistrite liiga finaalid
Laupäeva õhtul ootab meid Istanbulis ees järjekordne UEFA Meistrite Liiga finaal, kus sedapuhku ristavad piigid Manchester City ja Milano Inter. Kuigi seekordsest kohtumisest kardetakse isegi läbi aegade üht ühepoolsemat finaalkohtumist, kuna City on mängu eel väga suur soosik, siis toimub finaal, nagu ikka, ühe mänguna neutraalsel väljakul, mis võiks ehk pisutki jõudude vahekorda tasandada.
Suure kohtumise eel on aga paslik meenutada – millised on olnud senimaani Meistrite liiga kümme kõige vingemat finaali? Võtame siinkohal arvestusse ainult viimased 30 hooaega ehk need aastad, kui Meistrite liiga on kandnud Meistrite liiga nime.
10. 2006: FC Barcelona – Arsenal 2:1
Arsenali klubi ajaloo seni ainus Meistrite liiga finaal sai nende jaoks väga nukra alguse, kui väravavaht Jens Lehmann juba 18. minutil viimase lootuse vea eest punase kaardi sai. Kuigi see oleks võinud mängu halvemal juhul täiesti ära rikkuda, siis nii siiski ei läinud – Sol Campbell viis enne avapoolaja lõppu hoopis vähemuses Arsenali juhtima ning eduseis püsis ka suurema osa teisest poolajast, Lõpus võttis Barcelona siiski oma – Samuel Eto’o 76. minuti tabamus ja vahetusest sekkunud paremkaitsja Juliano Belletti 80. minuti koll pöörasid mängu vaid nelja minutiga ümber ning viisid Barcelona võitjaks. Tegu oli Ronaldinho karjääri ainsa Meistrite liiga võiduga.
9. 1997: Dortmundi Borussia – Juventus 3:1
Ilmselt suurim üllatustulemus Meistrite liiga finaalide ajaloos – ehk annab see Milano Interile laupäevaks indu juurde? Dortmund oli Meistrite liigasse jõudnud klubi ajaloos alles teist korda (kui arvestada ka varasemaid Euroopa karika aastaid, siis viiendat korda), kuid suutis finaali välja purjetada, kus neid ootas kohtumine tiitlikaitsja Juventusega, kes oli sel ajal sisuliselt Euroopa valitseja. Sellest hoolimata suutis Dortmund visa kaitsetöö ja õnnestunud rünnakute abil võita – kaks väravat lõi Karl-Heinz Riedle ning ühe Lars Ricken. Tegu on senimaani Borussia klubi ajaloo vägevaima võiduga.
8. 1994: AC Milan – FC Barcelona 4:0
See kohtumine on üks kõige ootamatuma stsenaariumiga Meistrite liiga finaale: Johan Cruyffi juhendatud Barcelona oli kohtumise eel väga selgeks võidusoosikuks, Milanil oli aga väljas lausa kolm põhimängijat, sest kaasa ei saanud teha ei Marco van Baste, Franco Baresi ega Gianluigi Lentini. Sellest hoolimata haaras Milan kohe avapoolajal härjal sarvist ning Daniele Massaro kaks kolli ning Dejan Savićevići ja Marcel Desailly tabamused tõid neile lõpuks koguni 4:0 võidu.
7. 2011: FC Barcelona – Manchester United 3:1
Kohtumine, mida võib ehk pidada Pep Guardiola Barcelona võimete absoluutseks tipuks: vastas olnud United oli äsja võitnud viie hooaja jooksul neljanda Premier League’i tiitli, kuid Barcelona söödumasin sõitis Unitedist suuremate probleemideta üle, rikkudes Wembleyl inglaste peo. Tiki-taka oma kõige edukamas ja säravamas kuues!
6. 2008: Manchester United – Chelsea 1:1, pen 6:5
Tõeliselt uhke ja mõlemapoolsete võimalustega finaalkohtumine, mida ei rikkunud mitte kuidagi ka see, et vastamisi olid kaks meeskonda samast riigist. Cristiano Ronaldo ja Frank Lampard tegid skoori normaalajal, lisaajal saadeti platsilt minema Didier Drogba ning pikaks veninud penaltiseerias eksisid pisarates Ronaldo, libastunud John Terry ning otsustava Nicolas Anelka löögi suutis Edwin van der Sar tõrjuda.
5. 2014: Real Madrid – Atletico Madrid 4:1
Kuigi lõppskoori järgi arvestades võib see tunduda ühepoolse kohtumisena, oli see tegelikult kõike muud – Atletico oli Diego Godini avapoolaja värava järel liikumas oma klubi ajaloo esimese Meistrite liiga võidu suunas, kuid Sergio Ramose kolmanda üleminuti pealöök viis kohtumise lisaajale. Seal ei suutnud Atletico enam Reali turmtuld kannatada ning lasi viimase kümne minutiga endale lüüa kolm väravat, mis lõppskoori suureks kasvatasid. Tegu oli Reali klubi ajaloo kümnenda tiitliga ning algatas nende fenomenaalse seeria, kus nad viie hooaja jooksul neli korda Meistrite liiga võitsid. Muide – tegu on seni ainsa Meistrite liiga (ehk viimase 30 aasta) finaaliga, mis on otsustatud lisaajal!
4. 2012: Chelsea – Müncheni Bayern 1:1, pen 4:3
Pärast seda, kui Chelsea oli neli aastat varem ülivalusal kombel Meistrite liiga tiitlist ilma jäänud, avanes neil uus võimalus, kui nad poolfinaalis Barcelona vastu vähemuses meeletu surve ära kannatasid ning Camp Noul tohutu üllatusena edasi murdsid. Finaalis tuli neil samuti kogu oma tahtejõud ja meelekindlus mängu panna – Bayern läks alles 83. minutil Thomas Mülleri väravast juhtima, kuid Didier Drogba suutis viis minutit hiljem vastata ning mängu lisaajale viia. Penaltiseerias eksis Chelsea esimene lööja Juan Mata, kuid Bayerni meeste eksimused ning Didier Drogba otsustav löök tõid Chelseale nende kauaoodatud esimese Euroopa tiitli.
3. 2018: Real Madrid – Liverpool 3:1
Kuigi Real võitis 2018. aasta Meistrite liiga finaali üsna kindlalt, oli siiski tegu äärmiselt meeldejääva ja sündmusterohke kohtumisega. Kust üldse alustada? Võib-olla sellest, et Kiievis toimunud kohtumises oli Liverpooli pingil olemas ka meie oma Ragnar Klavan! Liverpooli särgis jäi see kohtumine viimaseks väravavaht Loris Kariuse jaoks, kelle õhtu osutus üheks suureks õudusunenäoks – esmalt kinkis ta Karim Benzemale palli jala vastu visates lihtsalt vastastele värava, seejärel aga ei suutnud toime tulla Gareth Bale’i vägeva käärlöögiga ning lasi Bale’il skoori teha veel ka mängu lõppfaasis, kui ta otse tema peale tulnud kauglöögi väravasse pudistas. Kui käärlöögi puhul ei olnud Kariusele midagi ette heita, siis teised kaks väravat jäid selgelt ainult tema hingele – hiljem väideti, et Karius oli tegelikult teise poolaja alguses saanud kokkupõrkes Sergio Ramosega peapõrutuse, kuid kangekaelselt läbi selle edasi mänginud. Ehk mõjutas tema etteastet just see? Vahetusest sekkunud Bale’i iluvärav on siiani ilmselt Meistrite liiga ajaloo ilusaim värav – mõned seavad aga Zinedine Zidane’i 2002. aasta tabamuse sellest veel kõrgemale.
2. 1999: Manchester United – Müncheni Bayern 2:1
Manchester Unitedi jaoks oli see õhtu Camp Noul täiesti unustamatu – lisaks sellele, et mängu stsenaarium osutus nende jaoks meeletult magusaks, kindlustas see võit neile ka Inglismaa klubide ajaloo esimese Treble’i ehk kolmikvõidu – samal hooajal võitis United veel ka Premier League’i ja FA karika. Just tänavu on Manchester Cityl võimalus seda ajalugu korrata, kui nad Interi alistavad.
Seda, mis selles mängus juhtus, ei pea jalgpallisõpradele ilmselt pikalt meelde tuletama. Bayern oli juba 6. minutil 1:0 juhtima asunud ning liikus kindla võidu poole, kuniks United mängu täiesti lõpus ühtäkki tagasi tuli – kahest nurgalöögiolukorrast lõid Teddy Sheringham ja Ole Gunnar Solskjaer 90+1. ja 90+3. minutil seisuks hoopis 2:1 ning jätsid Bayerni toetajad šokeeritult õhku ahmima, Unitedi fännid aga suurest ja ootamatust õnnest pidutsema. „Football, bloody hell!“ – see Sir Alex Fergusoni mängujärgne tsitaat on praegugi jalgpallifolklooris tugevalt sees.
1. 2005: Liverpool – AC Milan 3:3, pen 3:2
Kuulus Istanbuli tagasitulek, millest laulavad Liverpooli fännid siiamaani. Milan läks juba esimesel minutil kohtumist ei kellegi muu kui Paolo Maldini väravast juhtima ning kui Hernan Crespo 39. ja 44. minuti kollid Milani vaheajaks juba 3:0 ette viisid, ei olnud palju neid, kes oleksid Liverpooli tagasitulekusse uskunud. Meeskond ei andnud aga kapten Steven Gerrardi juhtimisel alla ning küttis seitsmeminutilise perioodi jooksul 54. 61. minutini kolm väravat tagasi – autoriteks Gerrard ise, Vladimir Šmicer ja Xabi Alonso. Rohkem väravaid ei löödud, penaltiseerias eksisid Milani poolelt nii Serginho, Andrea Pirlo kui Andri Ševtšenko ning Liverpool oligi rongi alt elusalt välja tulnud!
