Kuigi jutud selle ümber hakkasid keerlema juba eelmise aasta lõpus, kinnitas Eesti Jalgpalli Liit pärast Karel Voolaidiga lepingu mitte pikendamist uue peatreeneri ametisse alles 2021. aasta 5. jaanuaril, kui ametisse määrati šveitslane Thomas Häberli.

Tänaseks on meie koondis Häberli käe all mänginud ühe aasta jagu – ajaliselt pole küll päris aastat veel täitunud, ent kõik 2021. aastal kavas olnud kohtumised on meie meeste A-koondis nüüdseks pidanud ning aeg on paslik kokkuvõteteks.

47-aastane Häberli veetis kogu mängijakarjääri kodumaal Šveitsis, kõige pikemalt ja märkimisväärsemalt pallis ta sealse tippklubi Berni Young Boysi ridades, kellega osales muuhulgas ka Meistrite liiga kohtumistes. Šveitsi A-koondises pääses Häberli platsile ühel korral aastal 2004, kuid kuulus ka 2008. aasta koduse EM-finaalturniiri eel koondise esialgsesse nimekirja.

Treeneritööga alustas 2009. aastal mängijakarjääri lõpetanud Häberli kohe pärast putsade varna riputamist. 2011. aastal sai ta põgusalt tegutseda ka Young Boysi peatreeneri kohusetäitjana, kuid peamiselt töötas ta siiski Young Boysis ja FC Baselis noortevõistkondade peatreenerina ja esindusmeeskonna abitreenerina. 2019. aastal sai ta võimaluse ka kodulinna tippklubis FC Luzernis, kuid seal pidas ta vastu pisut vähem kui aasta, enne kui sama aasta detsembris vallandati.

Eesti jalgpalliga oli Häberli otsapidi seotud juba enne koondise peatreeneriks saamist: ta aitas taustal Eesti U17 koondist, kes valmistus koduseks EM-finaalturniiriks, mis lõpuks koroonapandeemia tõttu ära jäi.

Kõhklev esmaemotsioon

Kuna Häberli varasem karjäär ei olnud treenerina just särav, võeti tema palkamine nii mõnegi Eesti jalgpalliinimese poolt vastu paraja skepsisega. Negatiivsus sai hoogu juurde vaid paar päeva pärast Häberli tutvustamist, kui selgus, et koondis sõidab kohe minilaagrisse Marbellas, kus kohtutakse Ungari tippklubi Ferencvarosega. Segadust tekitas sinna sõitnud koondise koosseis: 22 kaasa võetud mängijast olid lõviosa kas FC Flora mängijad või eelmise hooaja jooksul Floras mänginud! Paljud kippusid kohe näpuga näitama Häberli abitreenerile Norbert Hurdale, kelle põhitööks on spordidirektori amet just nimelt Floras…

Eriti suuri küsimusi tekitas see, et koondisesse võeti kaasa Flora noor ründaja Mark Anders Lepik, kes oli pidevalt hädas olnud vigastustega, aga koju jäi teiste seas Henri Anier, kes oli värskelt selja taha jätnud resultatiivse hooaja ning Paide Linnameeskonna ridades oma taset tõestanud.

Esimesest ametlikust mängust sai Eesti kirja 0:1 kaotuse, kuid juba seal sai näha Häberli mänguplaani – kolme keskkaitsjaga ja „tasakaalust väljas“ äärtega, kus üheks tõusvaks äärekaitsjaks oli nii-öelda paberitega äärekaitsja, teisel pool aga ääreründaja. 5-3-2 asetusele jäi Häberli ka kogu ülejäänud aasta jooksul mõne üksiku erandiga truuks.

Koroonamärts

Vaid see üks mitteametlik treeningmäng ilma mitmete põhimängijatega oligi kõik, mille pealt tuli Häberlil hakata valmistuma uueks MM-valikturniiriks, mis algas märtsi lõpus kahe kohtumisega, millele lisandus akna lõpus veel ka sõpruskohtumine Rootsiga.

Vaid päev enne väljasõitu kodumängule Tšehhiga, mis toimus Terviseameti nõudmiste tõttu Tallinna asemel Poolas Lublinis, tabas aga koondist väga valus hoop: ühe mängija positiivne koroonaproov viis sisuliselt kogu koondise eneseisolatsiooni, millest olid vabastatud ainult need mängijad, kes olid varasemalt viiruse läbi põdenud – vaktsineerimine veel toona võimaluseks ei olnud. Koondisesse kutsuti koguni kümme uut mängijat, samuti tuli peaaegu täies koosseisus välja vahetada koondise personal ning Häberli asemel lendas meeskonnaga peatreeneri kohusetäitjana kaasa Martin Reim.

Ka toona märgati Häberli valikutes ootamatut Flora-kesksust: ühe asendusmängijana sai koondisekutse ka toona 18-aastane Märten Subka, kes oli äsja Tabasalu JK-st Floraga liitunud, aga ei kuulunud isegi Floras esimeste valikute sekka. Tagasi vaadates tundub Subka kaasamine seda kummalisem, et pärast koondise juures käimist pole Subka mitte kordagi sel hooajal isegi FC Flora esindusmeeskonna mängupäeva koosseisu kuulunud, rääkimata platsile pääsemisest!

Hoolimata totaalsest koroonakatastroofist esines Eesti valikmängudes Tšehhi ja Valgevenega küllaltki resultatiivselt: tugeva Tšehhi vastu mindi 12. minutil Rauno Sappineni väravast juhtima, kuid siis võtsid tšehhid Tomaš Souceki kübaratriki toel oma ning võtsid 56. minutiks sisse juba 6:1 eduseisu. Henri Anier tegi mängu lõpus tablool numbrid veidikenegi ilusamaks, kuid 2:6 kaotus oli tõsiasi. Ka Valgevene vastu saime eduseisu nautida ning seda lausa kahel korral: Anier (kes mäletatavasti jaanuarikuisest koondise koosseisust kõrvale jäi!) viis meid 1:0 juhtima ja 2:1 juhtima, kuid mängu lõpus meie varukoosseisu hoog rauges ning valgevenelased said lõpuks kätte 4:2 võidu. Koondiseakna lõpetas pingevaba maavõistlus Rootsiga, mille 0:1 kaotasime.

Hoolimata suurtest kaotustest oli positiivne see, et ka Eesti suutis väravaid lüüa: 2020. aastal lõime näiteks Karel Voolaidi käe all kaheksa mänguga vaid kuus väravat.

Imeline juuni ja ajalooline triumf

Juunikuus sai Häberli lõpuks ametlikes mängudes koondisega tööd teha ning tulemused olid kohe suurepärased. Balti turniiri võitmise on vähemalt sõnades eesmärgiks seadnud sisuliselt kõik viimase aja peatreenerid, kuid vähesed on oma otsustes ja koosseisuvalikutes seda ka välja näidanud. Häberli aga seda tegi – nii esimeseks mänguks Leeduga kui otsustavaks kohtumiseks Lätiga saatis ta platsile meie parima koosseisu ning võidud saadigi kätte – Leedus 1:0 ja Läti vastu 2:1.

Balti turniiri võit oli 83-aastase pausi järel taas Eesti käes ning see oli ka selgeks pöördepunktiks – Häberli kritiseerimise asemel hakati teda kiitma ja austama.

Balti turniiril Läti ja Leedu ehk kahe sügavalt FIFA edetabeli teise saja meeskonna alistamine ei olnud aga ainsad saavutused, millega Häberli ja Eesti koondis juunis hakkama said – kahe turniiri mängu vahele mahtus ka kontrollmäng Soome koondisega, mis oli soomlaste jaoks viimane ettevalmistus enne nende ajaloo esimest EM-finaalturniiri. Ka selle kohtumise suutis Eesti 1:0 võita, penalti realiseeris Rauno Sappinen.

Valiksarja täis sügis

Septembrikuus liikus koondis tõusvas joones. Esimene mäng oli kohe väga raske kodumäng FIFA edetabeli liidri Belgiaga, kuid ka seal suutis Eesti mängu juhtima asuda – kohe kohtumise alguses saatis Mattias Käit väga ilusa soolo järel palli võrku ning saatis A. Le Coq Arena ekstaasi. Muinasjutt ei kestnud aga kaua ning kuigi Erik Sorga suutis ka teise värava lüüa, saime lõpuks kodus kindla ja suure 2:5 kaotuse. Viit väravat polnud Eesti koondis endale Eestis peetud kohtumises lasknud lüüa väga pikka aega.

Belgia-kohtumisele järgnes kodune maavõistlus Põhja-Iirimaaga, kus Häberli katsetas vahelduseks ka neljamehelist kaitseliini – kuigi mängupildi poolest tegi Eesti tugeva vastase vastu väga korraliku mängu, ei suutnud me ise rünnakul oma võimalusi ära kasutada, samal ajal kui põhjaiirlased meile ühe imelise kauglöögi ristnurka naelutasid – 0:1 kaotus oli Eesti poolt vaadatuna ehk pisut ebaõiglane tulemus.

Sellele järgnes aga suur õnnestumine Walesis – motiveeritud vastase vastu õnnestus Eestil kaitse päris hästi lukku keerata ning väravavaht Karl Jakob Heina suurepärane esitus aitas meid väärtusliku 0:0 viigini.

Teine nullimäng järgnes sellele kohe otsa täpselt kuu aega hiljem, kui Valgevene vastu suutsime koduse „kohustusliku võidu“ ära vormistada ning 2:0 võiduga ka tabelis viimaselt kohalt kõrgemale tõusta. Võit valikmängus näitas taaskord ära, et Häberli on meeskonda suutnud süstida usku ja enesekindlust – kaht asja, mida on võimatu objektiivselt mõõta. Tuletame meelde, et Rahvuste liigas me mõlemad kohtumised Valgevenele oma parimas koosseisus näiteks äsja kaotasime.

Ka sellele järgnenud kodumäng Walesiga oli Eesti poolt vaadatuna korralik – jäime küll avapoolajal kaotusseisu, kuid teisel poolajal panime vastase väga kõva surve alla. Wales pidas aga survele vastu ning lahkus Tallinnast siiski kolme punktiga.

Novembrikuine koondiseaken tõi meile paberi peal sisuliselt kaks valiksarja kõige keerulisemat mängu – võõrsil Belgia ja võõrsil Tšehhiga. Belglaste vastu lõime taas värava ning kaotasime hoolimata keerulisest mängupildist viisaka 1:3 skooriga, Tšehhi vastu lõime ka ise päris palju võimalusi, ent kaotasime enda eksimustest 0:2. Oluline oli see, et kumbki kohtumine ei viinud alla meeskonna moraali ning ei kõigutanud liialt eneseusku, mis annab lootust, et uuele aastale ja uue aasta märtsis meid ootavatele play-out mängudele Küprose vastu läheb Eesti koondis vastu hea enesekindluse ja hea tunde pealt.

Kuigi FIFA edetabelis ei teinud me Häberli esimese aastaga eriti suurt tõusu (alustasime aastat 109. kohal ning lõpetame selle ilmselt 107. kohal), on koondise mäng sellegipoolest suure sammu edasi teinud ja seda just nimelt eneseusu ja tahtmise poolest. Kuigi kaitses on meil veel vaja kohati juurde panna, oleme saanud eespool püssi paremini paukuma – selle aasta 13 ametlikus kohtumises lõime kokku 13 väravat ning lasime endale lüüa 24.