Kuidas FIFA klubide MM mõjutab ülemaailmset jalgpalli
2025. aasta klubide MM on ehk isegi ootamatult pika ajalooga turniiri uue ajastu algus. Sel suvel võistleb Ameerika Ühendriikides karika nimel esmakordselt 32 meeskonda kogu maailmast.
Võistluse laiendatud versioonil on nii toetajaid kui ka vastaseid, kuid ühes asjas on kõik ühel meelel: üritusel on ülemaailmsele jalgpallile suur mõju. Selles artiklis vaatleme turniiri lähemalt ja hindame selle mõju maailma populaarseimale spordialale.
Sissejuhatus: mis peitub karika taga
Turniiri eelkäijaks oli kontinentidevaheline karikas, mis sai alguse 1960. aastal. See kestis kuni 2004. aastani ja viis Euroopa meistrid ühes mängus vastakuti Lõuna-Ameerika meistritega (kuni 1979. aastani (k.a) mängiti kaks mängu).
2000. aastal lõi FIFA klubide maailmameistrivõistlused. Kontinentidevahelisel karikal osalesid ainult Euroopa ja Lõuna-Ameerika meeskonnad, kuid uus turniir oli kaasavam. Aafrika, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Aasia ja Okeaania meistrid kutsuti oma Euroopa ja Lõuna-Ameerika kolleegidega liituma.
Võistlus toimus uuesti 2005. aastal, mil sellest sai iga-aastane üritus. 2019. aastal teatas FIFA, et alates 2025. aastast saab sellest suurim rahvusvaheline klubide võistlus, kuhu on kutsutud osalema kuuest konföderatsioonist 32 võistkonda.
Need 32 võistkonda on jagatud kaheksasse neljaliikmelisse alagruppi. Alagrupi võitjad ja teise koha saajad pääsevad edasi sõelmängude etappi, mis algab kaheksandikfinaaliga, finaal mängitakse MetLife’i staadionil New Jerseys.
Finantsiline ja äriline mõju
FIFA klubide MM-i esimene oluline mõju on rahaline. FIFA on jõudnud sõnadest tegudeni ja suurendanud märkimisväärselt 2025. aasta turniirile kvalifitseerunud klubidele eraldatud raha.
Juhtorgan on auhinnafondi eraldanud kokku miljard dollarit. Sellest 475 miljonit dollarit jagatakse vastavalt sportlikele tulemustele ja 525 miljonit dollarit antakse lihtsalt osalemise eest.
Osavõturaha ei jagata siiski võrdselt. Euroopa tegijad võivad osalemise eest teenida kuni 38,19 miljonit dollarit. Lõuna-Ameerika võistkonnad saavad 15,21 miljonit dollarit, Aafrika, Aasia ning Põhja- ja Kesk-Ameerika meeskonnad aga 9,55 miljonit dollarit. Okeaania ainuesindaja pistab taskusse 3,58 miljonit dollarit.
Seda ebavõrdsust on mõnes ringkonnas kritiseeritud, kuid FIFA väidaks kahtlemata (teatud õigusega), et maksed on proportsionaalsed igal mandril jalgpallile kulutatud raha tasemega. Aafrika meeskonna jaoks on 9,55 miljoni dollari suurune tasu pelgalt kohale ilmumise eest märkimisväärne rahaline toetus. Liiga suure tasu pakkumine võib tegelikult moonutada nii koduseid liigasid kui ka mandrisiseseid võistlusi.
Samuti on tõsi, et turniiri teeb tervikuna tugevamaks mitme Euroopa suurmeeskonna kohalolek, kes oleksid piisava rahalise tulu puudumisel osalemise väljavaatest loobunud. Lisaks koheldakse kõiki 32 meeskonda tulemuste põhjal jagatava raha puhul võrdselt.
Väiksemate liigade klubid saavad tähelepanu
Võistluse vana formaat soosis vaid käputäit võistkondi. Tavaliselt võitsid selle Euroopast tulnud osalejad, kes pääsesid otse poolfinaali. Enamiku Euroopa meeskondade jaoks jäi turniir tagaplaanile, kuid Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas võeti seda tõsisemalt.
Nende kontinentide, aga ka Okeaania ning Põhja- ja Kesk-Ameerika klubid on võistluse laienemist üldiselt hästi vastu võtnud, kuna 32 meeskonnaga turniir, mis toimub põhjapoolkera suvekuudel, toob kindlasti hulgamiselt tähelepanu. See peaks jällegi ligi meelitama uusi tuluallikaid ja äripartnerlusi.
Kuigi tänapäeva jalgpall on miljardeid dollareid väärt tööstusharu, ei armasta keegi seda spordiala rahanumbrite pärast. Võistlusel osalemisega, eriti klubidele väljastpoolt Euroopat, kaasneb palju mitterahalisi hüvesid.
Argentina hiiglased Boca Juniors ja River Plate ning Brasiilia Flamengo ja Palmeiras on maailmas juba tuntud nimed. Teiste jaoks, nagu Lõuna-Korea Ulsan HD, Egiptuse Al-Ahly, Lõuna-Aafrika Mamelodi Sundowns ja Uus-Meremaa Auckland City, on see turniir esimene kord, kui paljud jalgpallifännid neid tegutsemas näevad.
Selline tähelepanu on hindamatu mitte ainult mainitud klubide, aga ka riikide ja kontinentide jaoks, mida nad esindavad.
Mängijate areng ja skautimise võimalused
Skautimine jalgpallis on viimaste aastakümnete jooksul tohutult muutunud. 1960., 1970. ja 1980. aastatel polnud isegi suurimatel Euroopa klubidel eriti rahvusvahelised meeskonnad. Liverpooli meeskond koosnes peamiselt Inglise ja Šoti mängijatest, Real Madridi koosseisus domineerisid hispaanlased ja Juventus kasutas peamiselt Itaalia koondislasi.
Nagu kogu muu maailm, sisenes ka jalgpall 1990. aastatel globaliseerumise ajastusse – ja sellest ajast saadik pole tagasi vaadatud. Nüüd on tavaline, et La Liga, Bundesliga või Premier League’i meeskonnad palkavad mängijaid Paraguayst, Jaapanist või Gambiast.
Enamik maailma tippklubisid peavad värbamisprotsessis olulisimaks andmeid ja videomaterjali. Kuigi neil on nii kodu- kui ka välismaal skautimisvõrgustikud, pole enam nii oluline võimalikke ületulijaid isiklikult näha (kuigi enamik klubisid teeb seda enne tehingu sõlmimist endiselt).
Kuigi värbamine on nüüd mitmetahuline valdkond, saavad mängijad suurturniiril hästi esinedes siiski suurematele meeskondadele silma jääda. See on sel suvel Ameerika Ühendriikides toimuval üritusel peamine motivatsiooniallikas, iseäranis neile, kes tegutsevad väljaspool Euroopat asuvates klubides.
Euroopa osalejad saavad seda võistlust kasutada mängijate arendamise võimalusena. Peatreenerid võivad appi võtta akadeemia vilistlasi ja teisi noormängijaid, eriti alagrupi etapis. Nooruk, kes suvel muljet avaldab, võib ehk endale 2025/26 hooaja põhikoosseisus kohagi välja teenida.
Meediakajastus ja fännide kaasatus
Klubide maailmameistrivõistluste olulisus pole tingimata üleüldine. Ka vana formaadi puhul ei peetud turniiri Euroopas, eriti selle põhjaosas, eriti oluliseks. Lõuna-Ameerika võistkonnad rõõmustasid seevastu võimaluse üle mõõtu võtta Atlandi-taguste rahvusvaheliste liidritega.
Alguses polnud FIFA jaoks asjad eriti paljulubavad. Organisatsioon hakkas turniiri ülekandeõigusi pakkuma 2024. aasta juulis, kuid oli sunnitud vaid kaks kuud hiljem erakorralise koosoleku kokku kutsuma, sest huvilist polnud.
Lõpuks omandas miljardi dollariga õigused DAZN ning voogedastusteenus hakkab kõiki 63 mängu tasuta näitama. DAZN on nüüdseks sõlminud mitu all-litsentsilepingut erinevate riikide ringhäälinguorganisatsioonidega. Peame ootama ja vaatama, kui palju inimesi kogu maailmas võistlust jälgib ja kuidas need arvud teiste spordi suurüritustega võrreldavad on.
Kriitika ja poleemika
Üleilmseid jalgpalliturniire kritiseeritakse sageli juba nende väljakuulutamisel. Võtame näiteks UEFA Rahvuste Liiga, mida algselt peeti mõttetuks ja liiga keeruliseks. Pärast ürituse esmakordset toimumist valitses Euroopas üksmeel, et turniir oli erakordselt edukas.
Samas tuleb tunnistada FIFA uue ürituse suhtes esitatud õigustatud kriitikat. On tõsine mure, et jalgpall võib iseennast hävitada. Olemasolevaid võistlusi muudkui laiendatakse ja pidevalt tullakse välja uute turniiridega.
Juhtorganid nõuavad mängijatelt aina rohkem ja nii mõnedki neist on alates 2024. aasta augustist kuni 2025. aasta juulini mänginud üle 60 mängu. Lisaks sellele, et kvantiteedi eelistamine kvaliteedile võib olla kõnealustele palluritele kahjulik, võib see lõpuks kaasa tuua ka kehvema toote. Mõned mängijad on juba sõna võtnud.
„Arvan, et oleme sellele (mängijate organiseeritud streik) lähedal,“ ütles 2024. aasta Ballon d’Ori võitja Rodri. Tuleb küll märkida, et ta ei maininud otseselt Ameerika Ühendriikide turniiri.
„Kui küsida ükskõik milliselt mängijalt, on vastus sama. See on nende üldine arvamus. Kui see nii jätkub, siis saabub hetk, kus meil pole muud valikut, aga eks vaatame. Meile teeb see muret, kuna kannatame meie.”
Laiendatud turniiri vastu on sõna võtnud ka ülemaailmne professionaalsete jalgpallurite liit FIFPRO.
„FIFPRO võttis üllatusega teadmiseks FIFA nõukogu otsused meeste ja naiste jalgpalli rahvusvaheliste mängude kalendri kohta, mis võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi ning tugevamat survet mängijate heaolule ja tööhõivele,“ seisis FIFPRO 2022. aasta avalduses.
Osalejate valik on samuti poleemikat tekitanud. Mitme klubi omamine on tänapäeva jalgpallis üha tavalisem, kuid see tekitab võimalikke huvide konflikte, kui kaks sama omanikuga meeskonda peaksid samal turniiril vastakuti sattuma. See puudutas Mehhiko klubisid Pachuca ja Leon, millest viimane klubide MM-ilt eemaldatigi. Klubi jaoks tähendab see mõistagi meeletult suurt rahalist hoopi.
FIFAt on süüdistatud ka omaenda reeglite rikkumises, et Inter Miami ja nende staarmängija Lionel Messi turniirile suruda. Korraldajariigi koht läheb tavaliselt selle riigi valitsevale meistrile, kelleks oli pärast 2024. aasta play-offi võitu LA Galaxy. Selle asemel valis FIFA 2024. aasta Supporters’ Shieldi võitja Inter Miami – kõigi eelduste kohaselt just seetõttu, et Messi kindlasti turniiril mängida saaks.
Klubide MM-i tulevik
Kuhu turniir edasi liigub? Seda on raske öelda, võttes arvesse, et artikli kirjutamise ajal pole 32 meeskonnaga sündmust veel toimunud. Võime aga suhteliselt kindlalt öelda, et võistlus ei kao veel mõnda aega kuhugi.
Koondiste MM on endiselt suurim jalgpalliturniir ja iga nelja aasta tagant toimuv tramburai toob FIFA-le suure osa selle tuludest. Euroopa klubid on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud üha tulutoomavaks ja uus võistlus on FIFA moodus võtta sellest pirukast oma amps.
Aruannete kohaselt soovib FIFA ärilistel põhjustel, et Ameerika Ühendriigid korraldaksid 2029. aastal ka järgmise klubide MMi. Kuid Austraalia soovib võib-olla koos Uus-Meremaaga sama väljakutse vastu võtta ning ka Hispaania, Portugali ja Maroko ühist pakkumist tuleks tõsiselt võtta, kuna need kolm riiki korraldavad koos 2030. aasta maailmameistrivõistlused.
Järgmine samm võib olla see, et astudes nii meeste kui ka naiste rahvusvahelise taseme maailmameistrivõistluste jälgedes, kutsutakse turniirile 32 asemel 48 võistkonda. Praegu plaanib FIFA jääda 2029. aastal siiski 32 meeskonna juurde.
Kokkuvõte: klubijalgpalli üleilmne areen
On mõistetav, et Ameerika Ühendriikides käivad 14. juunist kuni 13. juulini toimuva turniiri ümber teatud intriigid.
Võistlus ei ole kõigile meeltmööda ja mängijate heaolu tuleks tõsiselt võtta, kuid sündmus tekitab juba märkimisväärset elevust enamikus jalgpallimaailma nurkades, Euroopas küll natuke vähem.
Igal juhul avaldab turniir ülemaailmsele mängule suurt mõju. Tänu jagamisele kuuluvatele märkimisväärsetele rahalistele preemiatele peaksid kõik 32 osalejat üritust tõsiselt võtma, kuid saadaval on ka hulgaliselt muid hüvesid.
Lõppude lõpuks pakub 32 meeskonnaga võistlus klubijalgpalli ajaloos esimest korda tõeliselt rahvusvahelist areeni.
