Kõik, mida pead teadma paavsti valimisprotsessist

Kui paavst Franciscus suri ülestõusmispüha esmaspäeval pärast insulti, mis viis ta kooma ja pöördumatu südamepuudulikkuseni, lõppes tema ajalooline ametiaeg, mis kestis alates 2013. aastast. Nüüd seisab maailm silmitsi uue paavsti valimise protsessiga – katoliku kiriku ühe pühaima ja salajasema tseremooniaga: paavstikonklaaviga.

Valimisprotsessis ei ole ennustused sugugi lihtsad ja panustamine järgmisele paavstile võib olla väga keeruline. Siiski on järgmise paavsti valimisel favoriidid, mida on näha ka meie koefitsientidest. 

Selles artiklis uurime, kuidas paavstikonklaav töötab, kuidas valitakse uus paavst ja kuidas talle antakse nimi, samal ajal heites pilgu sellele, mis toimub enne ja pärast uut paavsti.

Mis on paavstikonklaav?

Paavstikonklaav on sajanditevanune protsess – salajane koosolek, kus katoliku kiriku kardinalid kogunevad kokku, et koos valida järgmist paavsti. See on segu pidulikust tseremooniast, keerukast logistikast ja sügavalt vaimsest kaalutlusest ning köidab kogu maailma usklike tähelepanu. Alates Sixtuse kabeli suitsusignaalidest kuni Habemus Papam’i väljakuulutamiseni on see tõeline ajalooline sündmus.

Kui paavst sureb, algab sede vacante ehk “piiskopi troon on tühi” periood, mil kirik jääb ilma juhita. See on väga ainulaadne ja olulise tähendusega hetk, kuna kogu katoliku kiriku tulevik sõltub kardinalide kolleegiumi valikutest.

Kuidas valitakse järgmine paavst?

Tehniliselt võib paavstiks valida iga ristitud katoliku mehe, kuid ajaloos on paavstiks valitud tavaliselt mõni kardinal, sageli ka piiskop. Kandidaat peab olema haritud, tark ja suuteline juhtima kirikut keerulises maailmas, olles usaldusväärne Kristuse maapealse esindaja.

Valimises osalevad ainult need kardinalid, kes on alla 80-aastased. Seekord on neid 135, kellest 108 valis paavst Franciscus oma ametiajal. See võib viidata sellele, et järgmist paavsti valides on vähemalt osa kardinalidest suunatud jätkama Franciscuse visiooni kiriku muutmisest ja avatuse suurendamisest. Kardinalide hääletusõigus on jagatud geograafiliselt, sealhulgas 53 eurooplast, 23 aasiat, 21 ladinaameeriklast, 18 aafriklast, 16 põhjaameeriklast ja 4 okeaanlast.

Kardinalide ülesanne on valida uus paavst läbi palvetamise ja kahtlemata väga põhjaliku arutelu kaudu, otsustades, kes suudab kõige paremini juhatada kirikut. Kardinalid jagunevad kolme tähtsasse ja auväärsesse kategooriasse: piiskopid, preestrid ja diakonid, kõigil neil on võrdsed õigused ja kohustused.

Mis on konklaaviprotsess?

Konklaavi eelneva ettevalmistuse käigus toimuvad igapäevased koosolekud Vatikani linnas, kus kardinalid arutavad kiriku praeguseid küsimusi. Samal ajal jätkatakse ettevalmistusi konklaavi jaoks. Siiski ei tohi kardinalid avalikult oma valikutest rääkida ega kampaaniat teha. Nad saavad tugineda globaalsetele aruteludele ja kiriku senistele arengutele, et suunata oma seisukohti valimisprotsessi jooksul.

Konklaav algab Püha Peetruse basiilikas toimunud missaga Pro Eligendo Romano Pontifice (“Rooma paavsti valimise eest”), kus kardinalid palvetavad. Pärast seda suunduvad nad Sixtuse kabelisse, kus nad jäävad täielikult välismaailmast eraldatuks. Hetk, mida tuntakse väljendiga extra omnes (“kõik välja”), tähistab kõigi kõrvaliste isikute lahkumist ja valimisprotsessi ametlikku algust.

Kardinalid annavad oma hääled, kirjutades oma valiku ristkülikukujulisele hääletussedelile. Kui ühegi kandidaadi poolt ei saavutata kahekolmandikulist häälteenamust, lisatakse põletamisel spetsiaalset keemilist ainet, mis tekitab musta suitsu – selge märguanne, et uut paavsti ei ole veel valitud.

Kui vajalik häälteenamus saavutatakse, annab valge suits kogu maailmale märku, et uus paavst on valitud. Kui aga kolm päeva möödub ilma tulemuseta, tehakse palvepaus. Tavaliselt piisab kolmest päevast, kuid mõnikord võib konklaav kesta ka viis päeva või kauem.

Kuidas tagatakse konklaavis salastatus?

Konklaavi usaldusväärsus ja salastatus on äärmiselt olulised. Kõik osalejad elavad Vatikani külalistemajas Domus Sanctae Marthae ning neil on keelatud igasugune suhtlus välismaailmaga. Kõik suhtluskanalid on blokeeritud elektrooniliste segajate abil.

Saladuse vande andmine ning igapäevased meeldetuletused aitavad tagada, et kõik kardinalid järgivad ranget salastatusnõuet. Sixtuse kabeli aknad pitseeritakse ja kõik salvestusseadmed konfiskeeritakse. See kindlustab, et kogu valimisprotsess jääb täielikult kardinalide siseasjaks, välistades välise surve ja pahatahtliku sekkumise.

Kuidas valitakse paavst ja antakse talle nimi?

Kui kandidaat saavutab vajaliku arvu hääli, küsib kardinalide dekaan temalt: „Kas nõustud oma kanoonilise valimisega ülempaavstiks?“ Kui kandidaat annab jaatava vastuse, saab temast ametlikult paavst. Seejärel valib ta oma paavstinime, mis on sageli inspireeritud eelkäijatest või pühakutest.

Paavst Franciscus valis oma nime, olles inspireeritud Püha Franciscuse Assisi elust ja vaimust. See on traditsiooniline viis, kuidas paavstid määravad oma nime, et austada mineviku suuri isikuid. Paavstide nimed väljendavad sageli nende visiooni sellest, millist teed kirik peaks tulevikus järgima.

Pärast nime valimist suundub paavst Sixtuse kabelis asuvasse pisarate tuppa, kus ta vahetab oma riided, et vastata paavsti ametissekuulutamisele. Seejärel ilmub kardinalprotodekson Püha Peetruse basiilika rõdule, et kuulutada: „Habemus Papam“ – „Meil on paavst“. Uus paavst annab seejärel oma esimese Urbi et Orbi õnnistuse Roomale ja kogu maailmale, tähistades oma pontifikaadi algust.

Kokkuvõte

Konklaav on salajane ja püha protsess, mille kaudu valitakse uus paavst, kui eelmine paavst on surnud või ametist tagasi astunud. See on põhjalikult läbimõeldud ja sügavalt usuline tegevus, millel on tõsised tagajärjed kogu maailmale. Paavst Franciscuse progressiivne juhtimisstiil toob esile küsimusi selle kohta, kas järgmine paavst jätkab tema tehtud muudatusi või valitakse uus tee. Hoolimata sellest, et see on ajalooline ja rahva tähelepanu keskpunktis, on konklaavil sügavalt vaimne ja tähtis mõju kogu katoliku kiriku tulevikule.