10 Meistrite liiga finaali, mida sa kunagi ei unusta 

Meistrite liiga on maailma jalgpalli suurim ja parim klubide vaheline võistlus. Turniir võttis oma praeguse nime kasutusele 1992. aastal ja on aastatega aina edukamaks muutunud ning pälvinud kogu maailma fännide huvi ja vaimustuse. 

Sõnadetagi on selge, et finaal (mis peetakse tavaliselt mais või juunis) tõmbab maailma igas nurgas enim tähelepanu. Selles artiklis kaevume ajalooraamatutesse ja valime juhuslikus järjekorras välja kümme kõige meeldejäävamat Meistrite liiga finaali. 

Manchester United 2:1 Bayern Munich (1999) 

Manchester Unitedil ei olnud 1999. aastal kerge finaali saada. Nad alustasid oma teekonda teisest kvalifikatsioonivoorust ning seejärel läksid surmagrupis vastamisi Bayern Munichi ja Barcelonaga. Kaheksandikfinaal tõi kohtumised Interi ja Juventusega. Mängus viimasena mainituga tegi United teisel poolajal meeldejääva tagasituleku. 

Järgnes aga veelgi dramaatilisem pööre. United ei olnud finaalis Bayerni vastu minnes täies jõus, kuna kapten Roy Keane ja tema poolkaitsjast kolleeg Paul Scholes olid mõlemad mängust eemaldatud. Bundesliga meeskond asuski Mario Basleri karistuslöögiga varakult juhtima. 

United jäi reageerimisega hiljaks. Viigivärav saabus teise poolaja seisakuaja esimesel minutil, kui Teddy Sheringham lõi palli lähedalt võrku. Lisaaeg ootas – või kas ikka oli nii? Enne kui Bayern jõudis hinge tõmmata, suunas Ole Gunnar Solskjaer Sheringhami pealöögi võrgu ülaossa ja tegi seeläbi mängus vapustava pöörde ning tõi Unitedile karika. 

Real Madrid 4:1 Atletico Madrid (2014) 

Atletico Madrid napsas Barcelonalt 2013/14. aastal La Liga tiitli ja kukutas Real Madridi kolmandale kohale. Diego Simeone meeskonnal polnud aga pikalt aega loorberitel puhata, olles Atletico ajaloos sellesse Euroopa finaali alles teist korda jõudnud. Nende vastasteks olid rivaalid Hispaania pealinnast, kui Madrid püüdies kümnendat korda mandri krooni endale napsata. 

Madridi ridades oli rohkem staare, kuid pikka aega näis, et Atletico meeste jõud toob lõpuks võidu. Diego Godini hoogne pealöök viis Simeone’i mehed 36. minutil juhtima ja Atletico sai seejärel Madridi eemal hoidmisega hästi hakkama. 

Lõpuks ei suutnud Atletico oma tööd siiski lõpuni viia. Sergio Ramos taastas teise poolaja kolmandal minutil võrdse seisu, mis viis 30 minutilise lisaajani. Selleks ajaks oli Atletico kokku kukkunud, Madrid oli hoos ja alistas oma vastased tänu Gareth Bale’i, Marcelo ja Cristiano Ronaldo löödud kolmele väravale. 

Barcelona 3:1 Manchester United (2011) 

Suurim meeskondlik saavutus selle võistluse finaalis toimus 2011. aastal, kui Pep Guardiola Barcelona sai 3:1 võidu Alex Fergusoni Manchester Unitedi vastu.Blaugrana oli kaks aastat varem finaalis samu vastaseid võitnud, kuid Wembley staadionil korda saadetud vägitegu oli kahtlemata nende hiilgehetk. 

„Minu peatreenerina oldud aja jooksul on nad parim meeskond, kellega oleme silmitsi seisnud,“ tunnistas 25 aastat Unitedit juhtinud Ferguson. „Kõik ütlevad seda ja ma nõustun. Kui oled niimoodi tappa saanud, ei ole lihtne teisti mõelda. Keegi pole meid niiviisi löönud. See on nende jaoks võimas hetk.“ 

Lionel Messi oli kogu show staar, kuid Barcelona legendaarses võidus mängisid oma osa ka Xavi Hernandez, Sergio Busquets, Andres Iniesta, Pedro Rodriguez, Victor Valdes ja Gerard Pique. Kõige tähelepanuväärsem on see, et kõik seitse mängijat ja ka peatreener Guardiola, tulid klubi akadeemiast. Midagi sellist ei pruugi meie silmad enam näha. 

Bayern Munich 1:1 Chelsea (2012) 

Bayern Munich tundis, et neile oli 2012. aastal võit saatuse poolt ette määratud. Finaal pidi toimuma nende kodustaadionil Allianz Arenal ja Saksamaa staarid hellitasid arusaadavalt mõtet Münchenis kuulus karikas endale napsata. Bayern alistas kahes esimeses veerandfinaali mängus Baseli ja Marseille’ ning seejärel võitis poolfinaalis penaltitega Madrid Reali. 

Nende vastaseks Müncheni finaalmängus oli Chelsea, kes oli kaheksandikfinaalis väljalangemisest napilt pääsenud, kui vallandasid oma peatreeneri Andre Villas-Boase ja määrasid Roberto Di Matteo tema ajutiseks asendajaks. Chelseal oli neljas viimases mängus tõeliselt õnne ja nad olid finaalis eeldatavalt õige nõrgemad. 

Bayern domineeris pallivaldamises ja edestas Chelseat, kes oli vaatamata puuduvale kaptenile John Terryle kaitses tugev. Bayern murdis lõpuks 83. minutil Thomas Mulleri abil ummikseisust välja, kuid Didier Drogba kõrge pealöök sundis lisaajale. Rohkem väravaid ei löödud ning Chelsea võitis Bayernile survet avaldades penaltitega.  

Liverpool 3:3 AC Milan (2005) 

Selle võistluse kõigi aegade põnevaim finaal toimus 2005. aastal. See oli ainus kord, kui mõlemad finalistid lõid vähemalt kaks väravat, kuid Liverpooli jaoks tundus kasvõi kordki palli võrku löömise võimalus poole mängu möödudes väga väike. Tänu suurepärasele esinemisele esimese 45 minuti vältel oli AC Milan vaheaja järel 3:0 eduseisus. Sellest näis tulevat kõigi aegade ühekülgseim finaal. 

Kui inspireeriv Steven Gerrard ja noor Xabi Alonso välja arvata, oli Liverpooli meeskond üsna keskpärane (lõppude lõpuks jäi nad sel aastal Premier League’is viiendaks). Kuid nende võitlusvaim oli muljetavaldav ja kuna midagi kaotada polnud, andis Liverpool teisel poolajal endast kõik. Kõigile üllatuseks löödi seitsme minutiga kolm väravat. 

Kumbki meeskond ei suutnud normaal- ega lisaajal võiduväravat lüüa, seega otsustati 2005. aasta võitja penaltitega. Kui Liverpool juhtis 3:2, pidi Andri Ševtšenko Milani viienda penalti sisse lööma. Ta ei teinud seda ja vastu igasuguseid ootusi tuli Rafael Benitezi Liverpool Euroopa meistriks. 

Real Madrid 2:1 Bayer Leverkusen (2002) 

2002. aasta finaalis löödi selle võistluse üks parimaid väravaid. Värava skooris prantslane Zinedine Zidane, kui tegi vasaku jalaga vapusta löögi ning viis 45. minutil Real Madridi 2:1 juhtima. Enne seda oli Raul hispaanlased juhtima viinud, kuid peagi viis Lucio Bayer Leverkuseni viiki. 

Leverkusen ei kuulu küll Euroopa eliiti, kuid neil oli 2002. aastal väga hea meeskond. Lucio tegutses kõigis mängudes keskkaitsjana, Michael Ballack hiilgas keskväljal ja Oliver Neuville lõi hulganisti väravaid. Meeskonda kuulusid ka Dimitar Berbatov, Ze Roberto ja Bernd Schneider. 

Madridil endalgi polnud talentidest puudus, Rauli ja Zidane’i sarnastele tippudele lisandusid Luis Figo, Claude Makelele, Fernando Hierro ja Roberto Carlos. Ehkki Zidane’i ümber oli hulganisti suurepäraseid mängijaid, röövis ta kogu tähelepanu selle erakordse löögiga poolaja lõpus. See värav vääris mistahes mängu võitu. 

Manchester United 1:1 Chelsea (2008) 

Premier League oli 2000. aastate keskel Euroopas kõige olulisem kodune võistlus ja oli loomulik, et 2008. aastal tulid mõlemad finalistid Inglismaalt. Manchester United oli riiklik meister, kes võitis liiga tiitli nii 2007. kui 2008. aastal, kuid Chelsea oli võidukas aastatel 2005 ja 2006. Need olid kindlasti riigi kaks parimat meeskonda – ja vähemalt 2008. aastal ka kogu kontinendil. 

Manchester United tegi algust 26. minutil, kui Cristiano Ronaldo koksas Petr Cechist peaga palli mööda. Kuid Alex Fergusoni mehed ei suutnud oma eduseisu vaheajani hoida, sest Frank Lampard lõi vahetult enne esimese poolaja lõpuvilet seisu 1:1. 

Mõlemal meeskonnal oli teisel poolajal ja seejärel lisaajal võimalus võiduvärav lüüa, kuid võimalust ei kasutatud. See tähendas penalteid. Ronaldo ei suutnud 12 jardilt väravat tabada, andes John Terryle võimaluse Chelsea finaalis võiduni viia. Kuid Terry libastus ja nägi, kuidas tema jõupingutus postilt tagasi põrkas ning United noppis kiirelt võidu. 

AC Milan 4:0 Barcelona (1994) 

Barcelona krooniti esimest korda kontinendi valitsejaks alles 1992. aastal. Kaks aastat hiljem olid nad jälle finaalis ja enamiku huviliste arvates olid nad karikavõiduks tugeval positsioonil – muu hulgas seetõttu, et AC Milanist puudusid neli põhimeest: Marco van Basten, Gianluigi Lentini, Franco Baresi ja Alessandro Costacurta. 

Selle asemel näitas Milano 4:0 võitmiseks meistriklassi, mis on endiselt finaali suurim võiduvahemik. Itaallased alustasid särtsakamalt ja asusid tänu Daniele Massarole teenitult juhtima, kui ta kahekordistas esimese poolaja seisakuajal enda punktisumma ja Milano edumaa. Rossonerid  olid täitnud oma unistuse ja Barcelona oli šokis. 

Milano peatreener Fabio Capello nõudis meeskonnalt keskendumist ning tema mängijad tegutsesid teisel poolajal täpselt nii nagu vaja. Dejan Savicevic saavutas seisu 3:0 vähem kui kaks minutit pärast mängu jätkamist ning Marcel Desailly pani vaid hetk enne tunni möödumist tordile kirsi. Siililegi selge, et Johan Cruyff kahetses mängu eel mainimist, et tema Barcelona meeskond oli favoriit. 

Real Madrid 3:1 Liverpool (2018) 

2014., 2016. ja 2017. aasta Euroopa meister Real Madrid jahtis 2018. aastal Liverpooliga vastamisi olles viie aasta jooksul neljandat karikat. Blancodel oli kogemusi, kuid Liverpooli aktiivne mängustiil Jürgen Kloppi juhtimisel sobis Madridi alistamiseks hästi. Mängu tulemust oli keeruline prognoosida. 

Esimene tähelepanuväärne episood tekitas vaidlusi. Liverpooli parim väravakütt Mohamed Salah oli esimesel poolajal nihestatud õla tõttu sunnitud väljakult lahkuma ning klubi poolehoidjad süüdistasid Sergio Ramost nende staarmängija tahtlikus vigastamises. Kuid ka ilma Salahita läks Liverpool vaheajale seisuga 0:0. 

Karim Benzema viis 51. minutil Madridi juhtima pärast Liverpooli väravavahi Loris Kariuse katastroofilist viga, kuid Sadio Mane tagas, et punased ei jääks kauaks maha. Otsustav kolmas värav oli Gareth Bale’i imelöök, kes hiljem Kariuse järjekordse vea tõttu veel ühe palli võrku lõi. 

Barcelona 2:1 Arsenal (2006) 

Arsene Wenger võitis Arsenali peatreenerina kolm Premier League’i tiitlit, millest viimane tuli pärast suurepärast kaotuseta hooaega aastatel 2003/2004. See meeskond lagunes järk-järgult paari järgmise aasta jooksul, kuid viimane võimalus saadi Meistrite Liigas 2006. aastal, kui võidud Real Madridi, Juventuse ja Villarreali üle viisid Arsenali finaali. 

Nende vastane Stade de France’il oli Barcelona, kes oli pingelises poolfinaalis alistanud AC Milani 1:0. Gunnersi väravavahi Jens Lehmanni väljasaatmine 18. minutil tõi Barcale eelise, kuid just Arsenal asus tänu Sol Campbelli pealöögile juhtima. 

Lõppude lõpuks oli Wengeri meeskonnalt oma eelise säilitamist liiga palju tahta. Samuel Eto’o ja Juliano Belletti kiirväravad viisid Barcelona 2:1 juhtima ning võidukarikas jõudis tagasi Katalooniasse.